Jüngritel ei olnud õrna aimugi, mis toimub. Nad teadsid vaid, et Jeesus räägib Samaaria naisega. Rabide eeskirjade taustal oli see šokeeriv. „Ärgu keegi rääkigu tänaval naisterahvaga, ei, isegi mitte omaenda naisega,“ kõlas üks nende reeglitest. Rabide mõtteviis oli, et naised ei suuda ühtki tõelist õpetust vastu võtta.
Ja siin kõneles Jeesus naisterahvaga!
Loomulikult olid nad hämmastunud. Ent selleks ajaks tundsid nad Jeesust piisavalt hästi, et Temalt mitte põhjust küsida. Nad tegid ainult seda, mis oli nende arvates kõige tähtsam. Nad olid ometigi ju näljased ja küllap oli ka Jeesusel kõht tühi.
Samal ajal oli ka naine imestunud. Unustades, kes ta on ja miks ta oli linnast kaugele kaevule hiilinud, et inimesi vältida, pani ta ilma oma veekannuta jooksu, rääkima inimestele, et ta oli leidnud Kristuse. Tema kuulajad tulid kohe ise Jeesust vaatama.
See on huvitav olukord. Naine, kes oli Jeesust tõenäoliselt mitte kauem kui tund aega tundnud, oli Tema mõistmises jüngritest kaugel ees. Ta oli juba näinud oma pattu ja maadelnud oma vaimulike vajadustega, kui jüngrid samal ajal pidid võitlema veel uhkuse ja eneseusaldusega, mis nende elu valitsesid. Peale selle oli Jeesus Samaaria naisele selgelt öelnud, et Ta on Kristus. See arusaam jõudis jüngrite meeltes täielikult kohale alles hulga hiljem.
Jeesus oli innustunud viisil, mida Tema järelkäijad vaid ähmaselt mõistsid. Ta ütles neile, et oli kaotanud nälja, sest oli hõivatud oma Isa tahte täitmisega. Ka naine oli erutatud. Tegelikult oli põnevil ka linnarahvas, kes oli teel Jeesust vaatama.
Ainsad inimesed, kes ei ole selles loos innustunud, on kaksteist jüngrit, kelle mõtted olid toidu juures. Selles kontekstis tsiteeris Jeesus kaht õpetussõna lõikusvalmiduse kohta.
Ka praegu on võimalik, et neil, kes on Jeesusega kõige kauem koos olnud, on kõige vähem arusaamist sellest imest, kes Ta on. Isegi praegu võivad „vanema aja“ usklike mõtted olla keskendunud pigem „toidule“ kui Kristusele. Neil on Samaaria naiselt midagi õppida.
In English