Jeesuse järgimine ei ole normaalne

Avaldatud 8.3.2017, rubriik Päeva sõna

Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks − tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Matteuse 5:43−45

Nii et tahad Jumala sarnane olla? Kui jah, siis loe salmid 43 kuni 45 mitu korda tähelepanelikult läbi.

Kui palju täpselt peab meie õigus olema kirjatundjate ja variseride omast suurem (vt Mt 5:20)? Matteuse 5:21-st edasi on Jeesus seda suuremat õigust näitlikustanud. Ja see on tõesti äärmuslik olnud. Ta on öelnud, et meil ei tohi olla vihkamismõtteid, himuraid soove ega kergelt võetavaid lahutusi ning et meie mõtted ja kõne peavad olema puhtad.

Siis salmides 38−42 tundub Jeesus kõige krooniks ütlevat, et me ei tohi isegi mõelda kättemaksule nende suhtes, kes on meie vastu eksinud. Aga nüüd, salmides 43−45, läheb Ta veelgi kaugemale. Üks asi on see, kui ma ei löö tagasi, kui mind lüüakse. Aga hoopis teine asi on armastada sind, kui sa minu vastu eksid, palvetada sinu eest, kui sa mind ära kasutad ja taga kiusad.

Jeesus on tõstnud panuse võimalikult kõrgele, et selgitada õigust, mis on suurem kirjatundjate ja variseride omast. Kuidas saab keegi üldse niisuguseid asju teha? See pole normaalne.

Õige. Vaenlaste armastamine ei ole normaalne, vaid kristlik, ja mõnes järgmises salmis selgub, miks on see kristlik. Oluline koht on neis salmides „et“. Me peame armastama oma vaenlasi ja palvetama nende eest, kes meie peale sülitavad, „et [me saaksime] oma taevase Isa lasteks“. Just niisugune on Jumal. Ta saadab päikesepaiste ja vihma ande nii neile, kes Teda armastavad, kui ka neile, kes Teda vihkavad. Ta andis isegi oma Poja surema nende eest, kes olid Tema vaenlased (Rm 5:8). Ja Jeesus palvetas nende eest, kes Ta risti lõid.

Me peame oma igapäevaelus sama tegema, et me saaksime Isa sarnaseks. Ellen White aitab seda mõista, kui kirjutab: „Jumala armastus, mille võtame vastu, muudab meid ... lahkeks ja õrnaks mitte üksnes nende vastu, kes meile meeldivad, vaid ka kõige puudulikumate, eksivamate ja patuste vastu. ... Maine positsioon, sünniviis, rahvus ja religioosne eesõigus ei taga meile Jumala perekonna liikmelisust. See on armastus, mis hõlmab kogu inimkonda. ... Lahkus tänamatute ja kurjade vastu, hea tegemine tasu lootmata on taeva kuningliku perekonna sümbol, kindel märk, mille kaudu ilmutavad Kõigekõrgema lapsed oma kõrget seisundit.“ („Thoughts From the Mount of Blessing“, lk 75)

Jaga Facebookis