Vahel viitavad tõsised piibliuurijad niinimetatud esmamainimise seadusele või reeglile. See on üldine põhimõte, mille järgi on alati kasulik otsida esimest korda, millal põhimõtet või õpetust on Piiblis mainitud, kuna see esmamainimine annab sageli tausta sama põhimõtte või õpetuse mõistmiseks ülejäänud Piiblis.
Tänane piiblitekst on asjakohane näide: see on esimene kord, kui Vanas Testamendis on mainitud talle ohvritalle mõttes. See tuleb paljudele piibliuurijatele üllatusena, sest väljaütlemata oletatakse, et tall ilmus tegevusväljale esimest korda Eedeni väravate juures, kui Jumal riietas Aadama ja Eeva nahkriietega (1. Moosese 3:21). Piibli ülejäänud kontekst viitab sellele, et need nahad olid tõenäoliselt talledelt, kuid 1. Moosese raamatu aruanne ei ütle seda otsesõnu. Arvestades sagedust, kuidas Jeesust võrreldakse tallega (ainuüksi Ilmutusraamatus üle kahekümne korra!), teame, et tõenäoliselt tõi Aabel kuulekuse märgina Jumalale ohvriks talle, kuid me järeldame seda oma teadmistest Piibli kohta ja väitest, et „Aabel oli lambakarjane“ (1. Moosese 4:2).
Piibli esimene konkreetse talle nimetamine tuleb tõotatud poja huulilt, kes on ka Kristuse sümbol: „Kus on ohvritall?“ Aabrahami vastus? „Jumal vaatab enesele ohvritalle.“ See on viitab ette Jeesuse väitele, kui Ta ütleb Nikodeemosele, et Jumal Isa on anni Andja: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.“ (Johannese 3:16)
Huvitaval kombel on Uue Testamendi loo kõige varajasem talle mainimine Johannese evangeeliumis. (Markuse 14. peatükis on küll möödaminnes mainitud paasatalle, kuid kronoloogiliselt on see Kristuse teenimistöö palju hilisemas osas.) See kõlab Ristija Johannese suust ning see on nagu otsene vastus nii Iisaki küsimusele kui ka meie kui patuste sügavaimale vajadusele: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Johannese 1:29)
In English