Rõõmusõnum Patmoselt

Miski pole külmem kui armastuseta kogudus. Ja armastus, mis tõeliselt puudutab, peab olema midagi enamat kui formaalsus – enamat kui meie baasvajaduste rahuldamine –, et teistega kaas-tundlik ühendus saavutada.

1992. aastal sai Jack Harris kutse reisida koos haigla juhtkonna-ga Hiina Rahvavabariiki. Sponsororganisatsioon palus, et ta esi-taks seal ettekande teemal „Tervenemine lahkuse toel”. Enne nädalapikkust seminari, millest ta osa võttis, külastas grupp riigi haiglaid, et uurida nende ravimeetodeid ja protseduure. Nad leid-sid eest mitmeid ootamatusi. Muuhulgas märkasid nad ka kum-malisi ja küsitava väärtusega protseduure.

Ühes haiglas nad nägid, kuidas inimesi uuriti. Inimesed istusid kõvadel pinkidel reas ja ootasid oma korda. Ükshaaval hõigati nende nimesid avalikus ootesaalis. Patsiendid sisenesid väga suur-de ruumi, kus meedikud seisid voodite kõrval ja ootasid järgmist inimest, keda uurida.

Harris vaatas üht arsti, kes uuris korraga kolme inimest, kahte naist ja üht meest. Kui ta oli lõpetanud, lõi ta neile lihtsalt vastu pead, andes sellega märku, et ta on nendega lõpetanud. Nad tõu-sid püsti ja läksid ära. Ei arst ega patsiendid öelnud ühtegi sõna. See oli nagu meditsiiniline konveieriliin, külm ja ükskõikne.

Ühel teisel korral käis Harris lasteosakonnas, kus oli kaks õde ja 47 beebit. Näis, et kõik lapsed nutavad. Harris läks lähima lapse juurde. Too lamas seal, karjus ja põtkis, nagu kogu maailma bee-bid seda teevad. Tema pisike mustajuukseline pea veeres hällis edasi-tagasi ja tema väikesed jalad ründasid innukalt õhku. Harris sirutus lapse poole ja puudutas tema põske. Laps lõpetas hetkega põtkimise ja nutmise ning vaatas talle otsa. Mõne hetke vältel tuli tema näole naeratus. Ta oleks nagu rääkinud täiuslikult inglise keelt. Või on puudutus ja naeratus samad igas keeles?

Paljud kannatavad siin maailmas üksindust ja tühjust. Nad on väärt enam kui löök pähe. Sinu puudutusel ja naeratusel on äär-misel suur vägi väljendada armastust, mis muudab inimesi. Täis-kasvanud sinu ümber ei pruugi käte-jalgadega vehkida ega karjuda, kuid nad igatsevad armastuse puudutuse järele. Efesos oli kogudus, mis oli kunagi armastanud sel moel, kuid oli oma tee doktriinide puhtuse nimel kaotanud. Oma innukuses tagada, et „nikolaiidid” meie ümber kogudusse ei imbuks, jätame koos nen-dega ukse taha ka üksikud ja hüljatud.

Issand, ma tean, kui kerge on mul kaotada armastus. Aita, et ma oleksin teiste vajadustest täna rohkem teadlik.