Oma jüngrite eest palvetades ütles Kristus: „Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma.“ [Johannese 17:19, 20] See Kristuse palve hõlmab kõiki, kes kuulevad Tema saadetud käskjalgade kaudu elusõnu ja päästet. …
Kas me võime usu kaudu mõista tõsiasja, et Isa armastab meid samamoodi nagu Poega? Kui me suudaksime sellest tõesti kinni haarata ja selle alusel tegutseda, siis oleks meil tõepoolest Kristuse arm, taeva kuldne õli, mis valatakse meie vaesesse janusesse, kuivanud hinge. Meie valgus ei ole siis enam hootine ja vilkuv, vaid särab eredalt keset moraalset pimedust, mis on maailma endasse mähkinud kui must leinariie. Usus peame kuulma eestpalvet, mida Kristus pidevalt meie eest palub, öeldes: „Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.“ [Johannese 17:24]
Meie Lunastaja julgustab meid oma pidevaid anumisi Tema ette tooma. Ta annab meile kõige kindlamad tõotused, et me ei palu asjatult. Ta ütleb: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ [Matteuse 7:7, 8]
Seejärel kirjeldab Ta pilti lapsest, kes palub oma isalt leiba, ning näitab, et Jumal on meie palveid valmis täitma palju enam kui lapsevanem oma lapse soove. ...
Meie kallis Päästja on meie oma praegu. Temale koonduvad meie igavese elu lootused. Tema on see, kes esitab meie palved Isale ning annab meile õnnistused, mida palusime. − The Signs of the Times, 18. juuni 1896.
In English