Mõtted tänaseks
Nii Sakarias kui ka ta naine Eliisabet olid mõlemad „õiged Jumala silmis“ (Luuka 1:6). Mõlemad olid pärit preestriperest. Luukas räägib, kuidas Sakarias oli reisinud Jeruusalemma, sest tema kord oli templis teenida. „Liisk langes ametikombe järgi talle minna Issanda templisse suitsutama.“ (salm 9) Suitsutusohvrialtar seisis pühas paigas, ühes templi kahest pühast osast.
Kui Sakarias tegi oma tööd ja „kogu rahvahulk palvetas õues“ (salm 10), ilmus Sakariasele ingel ja ta reageeris nii: „Sakarias kohkus ja kartus langes ta peale.“ (salm 12) Võiksime öelda, et saame sellest aru. Meie ka kohkuksime, kui midagi sellist meiega juhtuks.
Kuid oota üks hetk. Sakarias oli preester. Ta oli igasugustest „tavalistest“ töödest vabastatud ja oli täiskohaga Issanda teenistuses. Tal oli eesõigus pühasse paika siseneda. Ta teadis, et viiruk sümboliseeris inimese ühendust Jumalaga. Aga kui Jumal temaga sellel väga otsesel moel ühendust võttis, oli ta veel rohkem kui kohkunud. Kui ingel andis talle sõnumi Jumalalt, ei olnud ta valmis kuuldut uskuma. Sellele järgnes ajutine karistus.
Kas see võib ka meiega juhtuda? Kas võime olla ametlikult või vabatahtlikuna seotud koguduse tööga − hõivatud „pühade“ asjadega − ja mitte oodata, et Jumal tõepoolest meiega räägiks?
Minu palve
Aita mul armas Jumal oodata, et Sa võid soovida minuga rääkida, ja aita,
et ma ei oleks kohkunud, kui mu elus juhtub midagi erakordset!
In English