Palk ja kaitseingel

Minu elukoha läheduses oli suur järv, mille teist kallast polnud näha. Paar kilomeetrit käisin mööda kallast, kuid päris pikkust ma ei saanudki teada. See järv oli sarnane Võrtsjärvele. Ka rongitee kulgeb piki seda kallast tükk aega.

Selle järve ligidal oli puudelõikamise vabrik, kus lõigati laudu. Puid aga transporditi mööda järve. Nii olid järve kaldal palgid. Ma jooksin palki mööda kaugemale ning siis istusin ja püüdsin kalu. Püüdsin väikeseid ja libedaid kalakesi, millest tegin suppi. See oli maitsev supp. Ka teised poisid käisid niisamuti kala püüdmas. Neilt ma õppisingi kalapüügi tehnikat.

Ühel suvepäeval pärast tööd läksin taas kalu püüdma. Seekord olin ma üksi, teisi poisse polnud. Oli ilus ilm, päike paistis ning oli soe. Äkki tuli pilv ning hakkas vihma sadama. Tuul oli järve poole ning palgid hakkasid liikuma. Alguses ma ei saanud aru, et palgid liiguvad. Kui ma avastasin, et olen kaldast liiga kaugel, hakkasin tagasi jooksma, kuid viimase palgi pealt libisesin ja kukkusin vette. Ma hoidsin palgist kinni ja hakkasin sõudma kalda poole, aga see ei õnnestunud. Palk liikus koos minuga sinna, kuhu tuul lükkas. Ma ei mäleta, kas ma olin kõhuli või hoidsin käega palgist kinni, mäletan vaid, et olin märg. Vesi ei olnud külm. Vihma sadas, kuid mitte pikalt.

Järsku märkasin, et minu palk koos minuga liigub kalda poole. Sedasi jõudsin nii kaugele, et sain vette astuda. Palk tuli kalda juurde, kuniks astusin kaldale. Ma olin üleni märg.

Nii palju oli kahju, et minu õng läks kaduma ning kalanõu koos kaladega uppus samuti. Järgmisel päeval olin haige. Oli palavik ja ma ei läinud tööle. Mind raviti nädal aega.

Mõne päeva pärast olid palgid taas kaldal ning ma läksin jälle kalu püüdma: supi jaoks oli vaja kalu püüda. Pärast sõda polnud meie kodukohas poodi. Vahel toodi kuskilt leiba, mida müüdi lageda taeva all. Talongide eest sai suhkrut, leiba, rasva ning soola. Sõin kalu ja mul oli ka väike aiamaa, kus ma kasvatasin kartuleid ja kapsaid. Kala püüdsin niikaua, kui tuli külm ja jää.

Kui hakata mõtlema, siis see oli ingel, kes mind kaitses ja lükkas palki vastu tuult kalda poole. Ma usun, et see oli Jumala hoidmine.

Jaan