Kummaline paik vestlemiseks. Kolm alasti, veritsevat, hingeldavat meest, kes peavad suruma jalgu ülespoole, et õhk saaks kopsudesse, mis on risti küljes kinni olemise tõttu kokku pigistatud. Raske on ette kujutada veel ebatõenäolisemat kohta tähtsa vestluse jaoks. Aga seal nad on – kaks tõelist kurjategijat ja süütu Jeesus.
Matteus räägib, et rahva pilkavat tooni omaks võttes teotasid mõlemad röövlid Teda ühtemoodi (Mt 27:44). Aga see ei kestnud lõputult. Üks neist näeb Jeesuses midagi, mida hoolimatu rahvahulk tähele ei pane.
Teine röövel ka mitte, kes hüüab sarkastiliselt: „Kuna sina oled see tähtis tegelane Kristus, miks ei võta sa midagi ette? Miks sa ei päästa ennast ja ka meid, kui juba sellega tegeled?“
Sel hetkel vaatab teine röövel Jeesust ja talle meenub, mida ta on kuulnud Tema tervendamistest ja halastustegudest. Just siis tekib usk ja süttib lootus.
Pilkamisest ei olnud risti juures puudust. Aga nüüd tuleb veendunud hüüe inimeselt, kes on näinud välisest kaugemale, Jeesuse olemuse tuuma. „Ärapekstud ja naerdud Jeesuses, kes rippus kõrvalristil, nägi ta Jumala Talle, kes kannab maailma patud. Lootus võitles meeleheitega, kui abitu, surev inimlaps usaldas end Lunastaja hoolde. „Issand, mõtle minule, kui sa oma kuningriiki tuled!““ („Ajastute igatsus“, orig lk 750)
Meeleheide ja lootus. Lootusetus ja usk. Patusus ja uued võimalused. Kõik need mõtted ja emotsioonid tulvavad läbi pea, kui Püha Vaim toob tema südamesse veendumuse ning annab jõu Kristusega kõneleda.
Needsamad emotsioonid peavad täitma ka meie hinge, kui vaatame Jeesust ristil rippumas. Alles siis, kui loobume lõpuks iseendast ja mõistame oma olukorra lootusetust, oleme valmis jätma oma tee taevariiki ning lootma Tema piiritule halastusele kui ainsale teele Tema riiki.
In English