Vaenlased rõhusid rängalt iisraellasi, kes olid end ebajumalateenistusega Jumalast lahutanud. Inimeste omand ja koguni elu olid pidevas ohus. Seetõttu olid külad ja üksildased asulad tühjaks jäetud ning rahvas oli kogunenud müüridega linnadesse. Peateesid ei kasutatud ja rahvas käis paigast paika mittekäidavaid kõrvalteid pidi. Veevõtukohtades rööviti paljusid ja lausa tapeti ning et häda suurem oleks, olid iisraellased relvastamata. Neljakümne tuhande mehe hulgas ei leidunud ühtki mõõka ega oda.
Kakskümmend aastat olid iisraellased rõhuja ikke all äganud; siis pöördusid nad ebajumalateenistusest ning hüüdsid alandlikult ja kahetsevalt vabastamise pärast Issanda poole. Nende hüüdmine ei olnud asjatu. Iisraelis elas vagaduse poolest tuntud naine ja Issand otsustas tema abil oma rahva vabastada. Selle naise nimi oli Deboora. Ta oli tuntud kui prohvet ning tavapäraste valitsejate puudumisel oli rahvas temalt nõu ja õigust otsimas käinud.
Issand andis Deboorale teada oma eesmärgi Iisraeli vaenlased hävitada ja käskis tal saata mehe järele, kelle nimi oli Baarak, Naftali suguharust, ning edastada saadud juhised talle. Deboora saatiski Baaraki järele ning käskis tal kokku koguda Naftali ja Sebuloni suguharust kümme tuhat meest ja sõdida kuningas Jaabini vastu. …
Deboora tähistas Iisraeli võitu äärmiselt üleva ja tundeküllase lauluga. Ta omistas kogu au vabastamise eest Jumalale ning käskis rahval Teda Tema imeliste tegude eest kiita. − The Signs of the Times, 16. juuni 1881.
In English