Valust tõuseb tänu

Sageli küsime just halbade nähtuste puhul – kas ka see? Näiteks haigused. Ei saa väita, et Jumal sooviks neid meile ja paljuski on need päritud, enda või teiste põhjustatud jne. Aga see sõna ütleb, et kõik saab Jumala armust toimida meie kasuks. Issand on mulle andnud senini hea tervise, mille eest olen väga tänulik. Elus on olnud aga kaks aega, mil põdesin ja mitte vaid väikest traumat või põgusat grippi või külmetushaigust. Ja mõlema puhul tean, et need olid põhjustatud oma hooletusest ja liigsest uljusest.

Üheksakümnendate keskel oli õlaliigeste ümber selline põletik tükk aega, et unustasin juba ära, kuidas käsi üles tõsta. Öösel ajas valu iga paari tunni järel üles. Ärgates on mul aga ikka olnud kõige terasemad mõtted ja nii ärkasin palju kordi ööpäevas ning see oli produktiivne periood. Asja juurde kuulus loomulikult palve ja õlad lausa nõudsid põlvili palveasendis olles, et neid välja sirutades valule vaatamata sirutada ja pingutada. Hiljem tuli välja, et see oligi parim ravi ja eneseabi.

Olulisim oli aga see, et ühel talvel sel ajal lausa esitati mulle üleskutse ühe koguduse õe kaudu, kes taastusravihaiglas töötas, et tegutseksin seal haiglavaimulikuna. Situatsioon haiglas võimaldas seda ka hõlpsasti. Kui neid palateid külastasin, kus lamasid traumade ja õnnetuste tagajärgede all kannatavad inimesed, ning üksikute või kogu seltskonnaga vestlesin (nende soovil ja nõusolekul loomulikult), olnuks mul vast raske mõista neid nende olukorras, kui ma poleks oma kehas tundnud vaeva ja valu. See tahes-tahtmata lähendas meid. Mõned neist ei tõusnud enam haigevoodist. Minu eesõigus oli aidata neil tõsta pilk Isale.

Mullu – olles endale „hankinud” kahepoolse kopsupõletiku ja esmakordselt elus haiglas lamades ning tundes, kuis elujõud kuidagi tasapisi kustub ning midagi teha ei jaksa, oli üle hulga aja aega mõelda, sest nii sagimist täis oli elu. Kogu elu – lapsepõlvest alates käis mõttest läbi. Lapsepõlv, kool, sõjaväeteenistus, töö, kogudus – põrandaalune noorte- ja kirjandustöö, matkad, laagrid, seminarid, kaaslased-kolleegid, sõbrad, kirikuehitused ja rõõm inimestest, kes leidsid kõige selle käigus Jeesuse. Hing hakkas hõiskama: „Issand, Sa oled mulle kinkinud nii huvitava ja kauni elu! Ma olen teinud palju vigu ja põhjustanud vahest valu Sulle kui ligimestele, aga Su arm on suur olnud ja olen õnnelik, sest Sina oled mul. Toimi minuga, kuis Sina heaks arvad! Ta arvas heaks seekord mind veel panna jätkama, aga olen Talle tänulik selle rikastava „pausi” eest.

Rein Käsk