Palju aastaid tagasi olin ühes antiigipoes ja imetlesin mitmeid väikseid esemeid kristliku ajastu esimesest sajandist, kui miski köitis mu tähelepanu. Jõudsin selle osa juurde, kus olid väljas pitserisõrmused, vahendid, millega panna perekonna nime jäljend olulistele dokumentidele. Ostsin ühe, et kasutada seda jutlustes visuaalse abivahendina. Pitserisõrmus meenutab mulle alati Jumala armu, mis on suurem kui meie läbikukkumised. Luba, ma jutustan, miks.
Jeesus oli sõbralik patustega ja rahva vaimulikele juhtidele see ei meeldinud. Nad nurisesid selle üle (Luuka 15:2). Vastuseks sellele nurinale jutustas Jeesus kolm tähendamissõna kadunutest: üks sajast lambast (salmid 4−7), üks kümnest mündist (salmi 8−10) ja üks kahest pojast (salmid 11−32) olid kadunud. Kolmas lugu algab nii: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel.“ (salmid 11, 12) Ja niisama lihtsalt lahkus noorem poeg isa juurest, raiskas ära tema varanduse ning jäi vaeseks ja nälga. „Aga kui ta mõttesse jäi“ (salm 17), otsustas ta minna koju tagasi ja töötada oma isa heaks nagu palgaline. Ta ei kujutanud ette, missugune vastuvõtt teda ootas! Kui ta oli alles kaugel, nägi isa teda, jooksis talle vastu, kallistas ja suudles teda ning ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga.“ (salm 22) Need kolm korraldust on kirja pandud kui sümboolsed ennistamise tegevused. Parim kuub, tavaliselt isa oma, katab poja häbi kohe. Sõrmus andis talle taas identiteedi pere osana ja kui see oli pitserisõrmus, andis see talle lausa õiguse panna perekonna nimi äritehingutele. Kolmas korraldus on tõestus, et ta oli vastu võetud pojana, sest töölistele ei antud sandaale. Kui sa (või su lähedane) oled läinud Jumalast kaugele ja otsustad tulla tagasi Tema juurde, siis saab sinu osaks samasugune vastuvõtt!
Minu vastus:
In English