“KAS SEE JUHTUS PÄRISELT?”

Kord kui Dr Charles Goodell jutlustas oma New Yorgi koguduses, tõusis üks mees pingist ja küsis kimedal häälel: “Härra, ma olen halb mees. Ma sain just vanglast välja. Ma tegin kõike, mida mulle süüks pandi, ja veel enamgi – mida nad ei avastanudki. Ma kuulan siin, mida te sellest Jeesusest räägite. Kuidas saab ta võtta inimese ja teha ta puhtaks ja korralikuks ja veel tahan ma teada, kas see on päriselt juhtunud või te mõtlete kõik jutu käigus ise välja?” See mees ei olnud hull ega purjus, vaid soovis meeleheitlikult tõde teada saada.

Pastor vastas: “See on tõestisündinud lugu, ma ei mõtle seda välja.” Goodell juhatas selle mehe Jeesuse juurde, kes muutis ta elu.

Lugu ristist tundub tõepoolest olevat liiga hea, et seda uskuda. Pilkajad möödusid ja vangutasid päid ning ka ülempreestrid pilkasid Jeesust, öeldes: “Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda ta päästa.” Kuna Jeesus ristilt alla ei tulnud, keeldusid nad Tema õpetust uskumast. Pilkajad jätkasid mõnitamist: “On ta Iisraeli kuningas, astugu ta nüüd ristilt alla ja me usume temasse.”

Jeesus väitis, et Ta oli oodatud Messias ja seda Ta oligi. Võimud hukkasid Ta koos tavaliste kurjategijatega. Nad panid Ta ühele pulgale õelatega, püüdes kahjutuks teha Tema veatu elu mõju. Roomlased lõid Ta risti kahe röövli vahele. Kõik Ta vaenlased märkasid, et püha oli koos ebapühadega, õige koos õelatega.

Pilgates hüüdsid nad risti jalamil: “Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda ta päästa.” Kunagi pole öeldud tõesemaid sõnu. Jeesus ei võinud päästa meid igavesest surmast ning samas ka ise kannatusest ja surmast pääseda. Ta pidi surema eksinute eest, kui tahtis neid päästa. Tema surm oli nende elu, kui Ta võttis nende koha ja suri nende pattude eest – sinu ja minu pattude eest. Seetõttu ei saanudki Ta päästa nii ennast kui meid. Ta suri armastusest kadunud meeste ja naiste, poiste ja tüdrukute vastu. Ta suri, ja me võime igavesti olla tänulikud, et Ta valis kannatuse meie eest.

H. M. S. Richards, Jr.