„Mine kutsu oma mees!“ (Jh 4:16) See oli alles vapustus! Samaaria naine oli täiesti ootamatult tabatud.
See läbinägelik korraldus osutas tema nõrgale kohale. „Mul ei ole meest,“ pahvatas ta vastuseks (salm 17). Jeesus nõustus sellega, öeldes, et tal oli viis meest olnud ja praegu elas ta koos mehega, kellega ei olnud abielus (salm 18).
See tegi haiget. See võis olla tõde, kuid oli ebamugav. Naise perspektiivist oli parim vahetada jututeema millegi neutraalsema vastu: „Ma näen, et sa oled prohvet.“ (salm 19) Ja juhuks, kui see ei toimi, võib ta alati alustada vaidlust kummardamise koha üle (salm 20). Ükskõik mis, kuid mitte vestlus isikliku elu teemal.
Selles ei erine me Samaaria naisest kuigi palju. Me teeme ükskõik mida, et pääseda tegelemisest oma kalliks peetud puuduste ja pattudega. Niipea kui see võimalus avaneb, püüame kohe leida pääsetee. Sobib ükskõik missugune tuntud tee. Peaasi on saada eemale iseendast ja oma südametunnistusest. Muuda teemat, vaidle, ründa, põgene. Vahet pole. Me teeme ükskõik mida peale kindlalt vastu astumise.
Kuid just vastuastumine on see, mis viib kuningriiki. Kui Jeesus astus naisele oma leebel kombel vastu, võis ta püüda pääsemismänge mängida, kuid kogu tema räpane olukord oli nüüd lagedal.
Kristuse ilmutus sundis teda maadlema oma elu täieliku puudulikkusega. Siin on oluline vaimulik dünaamika. Me ei näe ennast tõeliselt enne, kui oleme Kristuse juures, enne, kui näeme, kes me oleme Jumala suhtes. Siis ja ainult siis tunneme vajadust Tema järele ja palume elavat vett, mis pakub tõelist rahuldust (salm 15), ja Messiat, kes „kuulutab meile kõik“ (salm 25).
Veendumus omaenda patus on alati lunastuse algus. Pärast seda tuleb appihüüd. Sel hetkel saab Kristus end täielikumalt pakkuda: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see“ (salm 26), see, kes suudab tegelikult meieni jõuda ja aidata.
Aita mind täna, mu Isa, olla aus nii iseenda kui ka Sinu vastu, et Sa võiksid aidata mind seal, kus seda kõige enam vajan!
In English