Iisak oli tõotatud poeg, võimatu laps, kes sündis paarile, kes oli lapsesaamise vanusest ammu üle. Aabraham oli nii vana, et Kirjas heebrealastele on tema kohta öeldud, et Iisaki sündides oli ta „mehejõu kaotanud“ (Kiri heebrealastele 11:12). Kui tõotatud lapsega oleks midagi juhtunud, siis ei olnud eriti lootust, et ta veel ühe poja saaks.
Siis nõuab Jumal mõeldamatut. „Aabraham,“ ütles Ta, „ma tahan, et sa võtaksid oma poja ja ohverdaksid ta ühel mäel, mille ma sulle näitan.“ Meie muidugi teame juba loo lõppu: Iisak pääsese lõpuks ja temast sai võimsa rahva esiisa, mis hakkas kandma tema poja Iisraeli nime. Kuid loo alguses ei teadnud Aabraham, et tema poeg jääb elama. Kirjas heebrealastele teatatakse sellest jutustades, et Aabraham oli valmis selle ohvri tooma, „sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada“ (Kiri heebrealastele 11:19).
Kristlased on sadu aastaid selle loo tähenduse üle väidelnud ning selles leidub palju tähendusvarjundeid. Üks teema kerkib siiski kiiresti pinnale: isa hingepiin väljavaatest anda oma ainus poeg surma. Aabraham ja Iisak osutavad tulevikku sellele kohutavale hetkele, mil Jumal Isa kuulis oma Poja hüüdu Kolgatal: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Matteuse 27:46)
Loo üksikasjad ei jäta kahtlust, et Jumal näitab meile sõnulseletamatut hingepiina, mida Isa ja Poeg ristil kannatasid. Ainus poeg sammub Morijamaal asuvale mäele − sellesse samase kohta Jeruusalemma lähedal, kus Jeesus ristil ohvriks toodi. Nagu Jeesus kandis oma risti Kolgatale, nii ka „Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale“ (1. Moosese 22:6).
Loo võib-olla kõige uskumatum osa? Piiblis ei ole kirjutatud midagi Iisaki vastupanu kohta, kui saabus kohutav ohverdamise hetk. Isa ja Poeg olid valmis tegema läbi ka risti, kui see tähendas meie päästmist.
In English