Mõtted tänaseks
Need, kes tunnevad veidi Hollandi ajalugu, on kuulnud naisest nimega Kenau. Ta ilmutas erakordset julgust ja aitas kanda ämbreid tulikuuma õliga, mis valati kaela hispaanlastest vaenlastele, kes 1573. aastal üritasid ronida üles Haarlemi linna müüridele. Kui mõtlen Jaelile, mõtlen talle nagu Vana Testamendi Kenaule.
Siisera oli vaenlaste sõjapealik sõjas, kus Baarak ja Deboora võitlesid kaananlastega. Siisera kõrvaldamine oli oluline. Kui see oleks juhtunud, oleks see kindlasti vägede moraali õõnestanud! Kuid see ei juhtunud mitte lahinguväljal, vaid telgis, kus Siisera uinakut tegi. Ta oletas, et on ohutus kohas, kuid see osutus tõsiseks valearvestuseks. Jaelil õnnestus telki lipsata ning vai läbi magava Siisera pea taguda (Kohtumõistjate 4:21).
Kuid on üks üksikasi, mida ei mainita enne 5. peatükki. Deboora, kes koos Baarakiga võitles vaenlase vastu, laulab selles peatükis kiitust Jaelile. Kuid ta kirjeldab ka, kuidas Siisera ema „Vaatas aknast, kurtis läbi aknaava: Miks viibib ta vanker tulemast?“ (salm 28) Kogu Iisrael oli rõõmus, et julma Siiserat ei olnud enam, kuid tema ema leinas poja surma pärast. See on asi, mille unustame hõlpsalt – et enamikul inimestest on pere ja sõbrad, isegi neil, kelle pärast ühiskond pisaraid ei vala. Pidagem meeles, et isegi neid, kes on surnud pärast tõsise kuriteo tegemist, leinavad ja igatsevad sõbrad ja pere, kes on väärt meie kaastunnet ja lohutust.
Minu palve
Issand, anna meile empaatiat nende suhtes, kes kannatavad, isegi kui see puudutab inimesi, keda peame enda vaenlasteks!
In English