Nende silmad olid avanenud! Äkki tundus kõik loogiline. Nüüd nad teadsid, miks olid nad tundnud südames tuld hõõgumas, kui olid kaks tundi rännanud koos „võõraga“, kes oli neile kõike selgitanud.
Kui nad olid alustanud seda kümnekilomeetrist teekond Emmausesse, oli olnud juba hilja, ja kui nad kohale jõudsid, oli päev „juba veeremas“ (salm 29). Ja ka söömine oli aega võtnud.
Aga nad unustasid selle kõik, kui nende silmad avanesid ning nad mõistsid evangeeliumilugu ja Kristuse surma ja ülestõusmise tähendust. Nüüd ei jäänud neil muud üle, kui hilisest tunnist hoolimata minna tagasi Jeruusalemma ja rääkida head uudist Jeesusest.
Ent tagasitee polnud sugugi leinameeleolus kõmpimine nagu varasem teekond. Nüüd puudutasid nende jalad vaevalt maad, kui nad kiirustasid tagasi sellesse ülemisse tuppa, kus jüngrid olid end varjanud, kurvastanud ja haletsenud. Nad olid leidnud Jeesuse ja suutsid vaevu oodata, et seda teistega jagada. Kujutan ette, et nad võisid selle kümnekilomeetrise tee läbida vabalt tunni ajaga või kiireminigi. Ja nad polnud üldse väsinud. Kõik see oli kadunud koos meeleheitega. Nende silmad olid avanenud! Nüüd, mil nad olid avastanud tõe, oli nende ainus soov see teistele viia.
Nii juhtub igaühega, kes avastab tõeliselt Jeesuse. Kristluse olemuses on kaks tuhat aastat olnud elevus, tunnistamine ja kogukonnas jagamine. Kristlus ei ole eraklik kogemus, see on kogukondlik. See on rõõmustamine koos teistega, kelle silmad on samuti avanenud. Ja see on ülestõusnud Päästja sõnumi viimine nendele, kes on veel pimedad ja vajavad lootust.
Meie tänane kirjakoht lõpeb märkusega Peetruse kohta. Jeesus oli astunud oma teelt kõrvale, et lohutada seda meest, kes oli rajalt eksinud. Pühakiri mainib eriliselt, et Jeesus avas ka langenud jüngrite silmad.
See on armastus! See on arm! See ongi see, mida tähendab kristlik usk – Jeesus tuleb otsima ja päästma kadunut (Lk 19:10). See on tõeline lunastus!