„Ebaloomad”

Nõukogude ajal jätkus tööd kõigile ja kõik pididki tööl käima. Aga vahel oli küll niisugune tunne, et usklikku mitte üheski asutuses näha ei soovita. Kõik teised on „omad”, aga usklik on see võõras.

Ega polegi imestada – Jeesus ütles: „Nemad ei tunne teid, sest nad ei tunne mind.”

Juhtusin tööd saama ühe suure asutuse raamatupidamises. Kõrvaltoas töötasid insenerid. Töö ajal muidugi mängis raadio pidevalt. Kord kuuldusid raadiost laulusõnad: „...heleroosa lõhnav paradiis....” Üks vaneminsener, väga põhimõttekindel inimene, oigas seda kuuldes: „Mis laulud need sellised küll on! Kuhu me jõudnud oleme! Ei, minu nooruses selliseid laule küll ei lauldud...” Teine insener, pikk esindusliku välimusega mees, oli nii suur usuvastane, et ta usklikku ei pidanud tere-väärilisekski. Temaga aga juhtus järgmine lugu. Ta olla läinud võõra naise juurde õhtut veetma. Aga naise mees tuli ootamatult koju ja lennutas ta trepist alla. Ta kukkus nii õnnetult, et oli kaua haiglas. Kui ta siis jälle tööle ilmus, oli tema isiksus tundmatuseni muutunud. Ta oli nüüd alandlik nagu peksasaanud koer. Kui üle õue vastu tuli, oleks ta su ette või põlvili langenud. Kuid tööga ta ikkagi enam toime ei tulnud ja seetõttu pidi ta jääma invaliidsuspensionile.

Usuasjust tekkis ikka töö juures juttu ka. „Loe, missugune huvitav mõte selles raamatus on kirja pandud!” Nende sõnadega ulatas vastaslauas istuv kartoteegipidaja mulle väikese brošüürikese pealkirjaga „Ebaloomad”. Tegemist oli ulmelise looga ahvi ja inimese ristandist, kes millegipärast ära tapeti. Probleem oli selles, kas ta oli inimene või ta oli ahv. Kui ta oli inimene, siis oli tegemist mõrvaga, aga kui ta oli ahv, siis oli tegu lihtsalt looma tapmisega. Liikidevahelisest ristamisbarjäärist sel ajal ei räägitud. Raamatu lõppsõna oli selline: „Kui tal oli usku, siis oli ta inimene. Aga kui tal usku ei olnud, oli ta loom.”

Esmaspäeviti oli kontor vahel väga külm. Kord tõi naine kõrvaltoast mulle klaasi kuuma puljongit. „See on loomaliha kontsentraadist!” Ise läks ruttu toast välja. Maitsesin puljongit ja panin siis klaasi kõrvale. Puljongil oli niisugune maitse, nagu oleks selles keedetud lõpnud kassi. Ütlesin naisele, kui see klaasi ära viima tuli: „Anna andeks, aga mina seda juua ei saa!” Pärast see naine vabandas minu ees seakontidest valmistatud puljongi pärast, mida ta mulle lubanud sisse joota.

Asutuse juhataja seletas mulle: „Sa võid Jumalat uskuda, kui soovid. Aga usu sellist Jumalat, kes inimeste ellu ei sekku! Kunagi ta, jah, valmistas inimese, aga see oli ka kõik. Miks sa ei taha sellist Jumalat uskuda?”

Raely Viirsalu