Hingamispäev koolis

Hingamispäev on argitöödest vaikseks jäänud kodu. Minu mälestus algab lihtsast kodust, kus värvimata puupõrand on valgeks küüritud ja pisut veel niiske. Puhtaks klopitud kaltsuvaip. Valge päevatekiga kaetud reformvoodi, lihtsal laual valge linik, mille keskel tavaliselt mõni metsa- või põllulill või oksake. Isa kandlel vaimulikke viise mängimas, vahest laual avatud laulude sõnad ja lugemisvalmis Piibel. Mõnel reedel, hingamispäeva algul, mängis ema kaasa mandoliinil. Siis oli alanud lugemine, palved ja püha aeg. See on kallis mälestus kogu eluks.

Siis algas koolitee. Algul olin nii väike, et ema rääkis minu eest koolis ära ja sain hingamispäeviti koolist puududa, sest siis, 1959. aastal, oli kuuepäevane koolinädal. Siiski pidin olema valmis ka ise vastama, kas ma tahan hingamispäeva pidada või mind sunnitakse.

Esimesel reedel tundide lõpuks tuli isa mulle kooli hobusega vastu, sest koju oli 6 kilomeetrit ja ta rääkis klassijuhatajaga, et kui poiss tahab laupäeval pidada Jumala hingamispäeva, siis vanemad toetavad seda ja loodavad, et õpetajad saavad asjast aru.

Esmaspäev oli aga oodatust erinev. Esimesse tundi mineku asemel tuli minna kantseleisse aru andma. Sellest esmaspäevast algas igaesmaspäevane vastuse andmine, mis kestis peaaegu viis aastat. Ma imestan siiani nende visaduse üle ja olen Jumalale selle ebameeldivuse eest siiralt tänulik.

„Sa oled suur poiss ja pead ise otsustama! Me aitame sul tõeliselt elama hakata. Nii rikud oma elu ära. Sa ei suuda teistega koos õppida, sa ei saa osa võtta pidudest.” Aga kõige olulisem oli soov panna mind uskuma, et Jumalat ei ole. Siis vahel küsiti pilkavalt: „Kas Jumal on sulle leivatüki suhu pannud? Ei ole ju. Vaat kui leivatehased ka laupäeval ei töötaks, ei saaks sa leibagi!” Mina mõtlesin, et minu kodus tehti küll leiba nii, et hingamispäeval ei olnud tainastki leivamõhes (puust kolmel jalal seisev leivataina valmistamise nõu) vaja hoida.

Sel ajal lendas esimene inimene ümber maakera. Siis hakati mind eriti kõvasti veenma. Jumalat ei ole – Gagarin käis kosmoses ega näinud seal kedagi. Kodus oli meil umbes 30–35 cm läbimõõduga gloobus. Isa viis mu selle juurde ja püüdis näidata, kui kõrgel Gagarin lendas, ja pliiatsi ots oli vaid sentimeetri või pooleteise kõrgusel. Nii muutus see „kosmos” piltlikult üsna tühiseks. Uus pioneerijuht võttis mind pärast tunde ette ja rääkis, et usk tuleb hirmust teadmatuse ees. Vanasti ei teatud elektrist midagi ja sellepärast kardeti välku. Nüüd teame, et see on elekter. Tänapäeval tunnistavad teadlased, et nad ei tea täpselt, mis asi see elekter ikkagi tegelikult on.

Noore poisi arenemise aega jäävad hirmud direktori, õppealajuhataja ja teiste täiskasvanute ees, ning siiski kindlaks jäämine on andnud hindamatu aluse.

Olev Uuk