Alustatava teekonna ootuses on midagi tõeliselt erutavat. Mu sõber mäletab, et kui ta oli maapiirkonnas elav teismeline, tahtis ta alati väga pealinna minna. Ja kui tal see võimalus avanes, oli ta rongis sõites väga elevil ja mõtles kõigile toredatele asjadele, mida ta kavatseb teha. Ja loomulikult oli tema elevus otseselt seotud kulutatava raha kogusega, mis tal tol päeval oli.
Jeesuse loos on noorem poeg just selles olukorras (Luuka 15:13). Ta suundub kaugele maale; ta on noor, ta on täis ootusi ja tal on raha, palju raha! Lõpuks ometi on ta vaba tegema seda, mida tahab. Imelikul kombel tundub isa sellesse passiivselt suhtuvat. Kui pärand on jaotatud, ei ürita ta takistada oma pojal kaugele maale minemast; ta ei sekku oma poja ellu ega pane pahaks tema raharaiskamist. Isa on kannatlik. Miks kannatlik, imestame meie. Kui üldse on aeg, mil tegutseda, siis just nüüd! Aga isa teab, et poeg leiab kodutee ainult siis, kui mõistab, et on kodust kaugele läinud. Et teda leida, peab ta kõigepealt tunnistama, et on kadunud. Kas oled kunagi kaugel maal käinud? Võib-olla rändad sa just praegu Jumalast, oma taevasest Isast, eemale. Seda võib juhtuda väikestes ja suurtes asjades, religioosses ringis ja väljaspool seda. Kui jah, siis ära unusta: Jumal on kannatlik Isa. Millal iganes mõistame, et oleme eksinud ja pöördume tagasi Tema juurde, kogeme kindlasti Tema embuses rõõmu! (vt Luuka 15:20−23) Algne sõna, mis on tõlgitud „kauge“ (salm 13), on sama sõna, mida kasutatakse Pauluse jagatud heas sõnumis: „Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. … Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile.“ (Kiri efeslastele 2:13−17) „Oo arm võrratu, kui kaunis see, mind päästis õnnetut! Kord kadunud, nüüd leitud taas …“*
Minu vastus:
* John Newton, „Amazing Grace“, 1779.
In English