Kuhu lähed?

Kuhu lähed, inime?

Kuhu poole sammud?

Piiravad mind vaenuväed,

pole minus miskit head.

Astun sammu, libastun

pööran selja, libastun,

tee on umbes, mis ma teen,

minu sees veel miski keeb?

Nõutus tabab igal pool,

väljapääs mul leida vaja,

lahendus mul leida vaja.

Kas ma sammun õigel rajal?

Vastus leida on mu hool.

Olen vajund päris põhja;

ennast aidata ma ei saa,

nii võin hukatusse sõita,

kuid mind ootab päästetute maa.

Käsi Taevast sirutus,

minuni siis jõudis see –

selleks meheks oli Kristus,

näitas mulle uue tee.

Tee, mis minul käia tuleb,

viib risti juurde see.

Kristus surmaagoonias silmad suleb.

Kristus – MINU päästetee.

Nüüd, kus makstud minu süü.

Talle elada mu püüd.

Olen talle tänulik,

sajakordselt õnnelik.

Arli Subi