Otsekui suurest sügavusest kerkivana paisusid selle piduliku ülistuslaulu helid Iisraeli tohutute hulkade suust taeva poole. Sellega ühinesid Iisraeli naised Moosese õe Mirjami juhtimisel vasktrumme lüües ja ringtantsu tantsides. Rõõmus laul kandus kaugele üle mere ja kõrbelagendike ning mäerinnakutelt kajasid vastu nende ülistussõnad …
See laul ja suur vabastamine, millest laul räägib, on jätnud kustumatu jälje heebrea rahva mälestustesse. Läbi sajandite kordasid seda prohvetid ja Iisraeli laulikud, tunnistades, et Issand on tugevuseks ja päästeks neile, kes Tema peale loodavad. Ent see laul ei kuulu ainult juudi rahvale. See osutab tulevikku: kõikide õiguse vaenlaste hävitamisele ning Jumala Iisraeli lõplikule võidule. Patmose saare prohvet nägi neid, „kes olid võitnud“, seisvat, valged rüüd seljas, „otsekui tulega segatud“ klaasmerel, „Jumala kandled käes. Ja nad laulsid Jumala sulase Moosese laulu ja Talle laulu.“ (Ilmutuse 15:2, 3) …
Selline meelsus läbis Iisraeli päästelaulu ja selline meelsus peab elama kõikide südames, kes austavad ja armastavad Jumalat. Päästes meid patuahelast, on Jumal teinud meie jaoks midagi kaugelt suuremat kui see, mida kogesid heebrealased Punase mere kaldal. Heebrealaste sarnaselt peaksime ka meie ülistama Issandat oma südame ja suuga „Tema imeliste tegude eest inimlastele“. Need, kes mõtisklevad Jumala suure halastuse üle ega unusta ära Tema väiksemaidki ande, panevad „rõõmu endale vööks“ ning „laulavad Issandale oma südames“. Meil tuleks pidevalt tänada Jumala käest saadavate igapäevaste õnnistuste eest ja ennekõike selle eest, et Jeesuse surm on teinud meile võimalikuks taeva ja õnneliku elu. Missugust halastust ja võrratut armastust on Jumal osutanud meie, kadunud patuste vastu, sidudes meid endaga, et oleksime tema omad! – „Patriarhid ja prohvetid“, lk 288, 289.
In English