Maine Jeesus on teravalt teadlik oma igavesest jumalikkusest. Keegi ei teadnud Temast paremini, millest Ta oli inimeseks saades loobunud. Siin leiame Ta Jumal Isa poole palvetamas, et Ta taastaks Tema endise au. Paulus kirjeldab hiljem selle palve täideminekut, märkides, et pärast Kristuse elu ja ristisurma „on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand“ (Fl 2:9−11).
Aga Johannese 17. peatükis on Jeesus veel risti ees, Ta seisab ikka veel silmitsi oma viimase piinarikka teoga inimolemuses. Ta tunnistab oma nõrkust ja võimetust nagu üks meist. Ometi on Ta samal ajal täiesti teadlik oma jumalikust olemusest ja endisest aust taevaõuedes.
Niisugust vaimset pinget ei koge meist, surelikest, mitte keegi. Me teame, et meil on üks lühike elu, mis algas sünniga ja lõpeb vaimu ja ihu lagunemisega. Ainult eksiteele viidutel on mõtted enda jumalikkusest. Maine Jeesus seisis silmitsi seesuguste probleemidega ning tal olid mõtted sellisest tegelikkusest, mis on täielikult väljaspool meie arusaamist.
Ent needsamad mõtted näitavad Tema maist arusaamist oma osast jumalikus kolmainsuses. Talle avaldati Tema tegelik koht Kolmainsuses ristimisel, kui „taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale“ ja taevast kostis hääl: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ (Mt 3:16, 17)
Fakt, et Ta oli „Poeg, Jumaluse täius, mis oli ilmutatud“ inimlihas („Evangelism“, lk 614), oli Tema elu teadlik osa. Kahtlemata teadis Ta, et „taevases kolmikus oli kolm elavat isikut – Isa, Poeg ja Püha Vaim“. (samas, lk 615) Seda kolmainsuslikku arusaama näitas Jeesus Matteuse kirja pandud viimases korralduses jüngritele: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.“ (Mt 28:18, 19)
Missugust Jeesust me teenime! Me suudame Teda mõista, aga samas ei suuda ka. Ta sai üheks meie hulgast, ent ometi oli Ta jumalik (ja Ta teadis seda). See on jumalakartuse saladus.
In English