Kui Püha Vaim nelipühapäeval alla tuli, oli see nagu võimsalt kohisev tuul. Seda ei antud jaopärast, sest see täitis kogu ruumi, kus olid jüngrid. Samamoodi antakse seda meile, kui meie süda on valmis seda vastu võtma.
Põlvitagu iga koguduseliige Jumala ette ja palugu tõsiselt Vaimu väljavalamise pärast. Hüüdke: „Issand, kasvata mu usku! Aita mul mõista Sinu Sõna, sest Sinu Sõna annab valgust. Kosuta mind oma ligioluga! Täida mu süda oma Vaimuga, et suudaksin armastada kaasinimesi nii, nagu Kristus armastab mind!"
Jumal õnnistab neid, kes niimoodi end Tema teenimiseks valmistavad. Nad mõistavad, mida tähendab omada Vaimu tõotust, sest nad on Kristuse usus vastu võtnud. Kristuse usk tähendab enamat kui vaid pattude andestust; see tähendab, et patt on ära võetud ja see tühimik Vaimuga täidetud. See tähendab, et mõistus on jumalikult valgustatud, süda oma minast tühjendatud ja Kristuse ligioluga täidetud. Kui see töö on koguduseliikmetes tehtud, siis saab kogudusest elav, tegutsev kogudus.
Peame kõige innukamalt püüdma olla üksmeelsed ja ühise eesmärgiga. Mitte miski muu kui ainult Püha Vaimuga ristimine saab meid selleni aidata. Valmistage enesesalgamisega oma süda vastu võtma Püha Vaimu, et meie heaks saaks tehtud suur töö, nii et saaksime öelda: „Vaadake Jumala headust ja armastust!“, mitte „Vaadake, mida mina teen!“ …
Võime rääkida Püha Vaimu õnnistustest, aga kui me end selle vastuvõtmiseks ei valmista, mis kasu on siis meie tegudest? Kas püüame kogu jõust jõuda täiusele Kristuses? Kas taotleme Tema täiust ja püüdleme jõuda meie ette seatud märgini − Tema iseloomu täiuslikkuseni? − The Review and Herald, 10. juuni 1902.
In English