„Ütle või üks väike sõna, et mu vanemad saavad veel kokku!”

Pole lihtne leppida tõsiasjaga, et surm lõpetab võimalusteaja. Oma ameti tõttu puutun kokku sadade leinajatega. See on valulikult väsitav. Enamik pole neist valinud oma kindlaks lootuseks Jumalat ja nii on lein kui ka ahastus lõpliku lahkumise ja kadunud suhete pärast trööstitu.

Ühe matuse eel astus kõrvalruumis minu juurde lahkunu tütar ja palus tungivalt: „Palun ütle või üks väike sõna, et nad saavad emaga kusagil kokku!” See mees oli lahkunud ootamatult ja ta eluviis oli selleks kaasa aidanud. Ma ei tea, kuidas läks puhkama ta abikaasa, aga see oli juhtunud siis, kui nad olid üsna noored ning mees leinas väga oma armastatut, kuni nüüd oli ta ise puusärgis. Ma ei saanud eriti midagi lubada, ütlesin vaid, et arvestan sellega. Ma ei räägi asju, mida ma ei usu ja mis pole kooskõlas Piibliga.

Matus paluti läbi viia ilma erilise rõhuta vaimulikkusele, see tähendab, et inimesed ei taha kuulata Pühakirja selgeid seisukohti. See seab mind alati probleemide ette, kuid aastatega olen õppinud ka jutlust pidamata suunama inimesi mõtlema selle aja lühidusele, millal tuleb teha igaveste tagajärgedega valik. Meil kellelgi ei tule mingit teist võimalust. Kogu talitust läbi viies oli mu silme ees see ahastav noor naine ja tema soov. Täitsin selle üsna lõpus, kui haud oli juba kinni. Ma laususin: „Nüüd oled sa oma abikaasa kõrval surmaunes, kuni Jumal sind äratab.” Ma ei tea, kas see naine kergitas sel hetkel kulme. Enne teenistuse algust päris ta minult, mida arvan mina surmast ja kas on mingit hauatagust elu. Vastasin, et Piiblit uskuva inimesena tean ning usun, et surnud ei tea midagi ega saa elavatega ega kellegagi suhelda. Kuid Looja Jumal pakub taasloomise võimalust, kui inimene valib selles elus Tema ja see uus elu võib olla õnnelik igavesti. „Kas mu isa saab sellest osa või peab ta igaveseks kaduma?” Sain vastata vaid, et seda ei tea inimesed kellegi lahkumisel, sest see on Jumala ja inimese isikliku suhte küsimus. Meie jutt katkes, sest aeg oli alustada teenistusega.

Sellel matusel läksin ma peielauda, et veel neid inimesi näha. Koos muude asjadega võtsin kaasa raamatu „Suur võitlus”. Kui olin sealt lahkumiseks hüvasti jätmas, ulatasin tütrele selle raamatu, sõnadega: „Siit leiate vastuse ka surmaga seotud küsimustele, kuid see raamat juhib meid elu õigesti hindama!” Naine küsis: „Kas kingite igal matusel raamatu?” Vastasin: „Ei, mõnikord, kui tajun, et keegi seda vajab.” Ma loodan, et seegi raamat kannab vilja inimeste rahuks ja õnneks.

Olev Uuk