Mooses

Pühendumine ja alandlikkus on alati iseloomustanud inimesi, kellele Jumal on oma töös olulised kohustused usaldanud. Jumalik kutse tuli, kui Mooses oli kõrbes ega usaldanud ennast. Ta mõistis, kui kõlbmatu on ta positsioonile, kuhu Jumal teda kutsus, aga kui ta võttis talle usaldatud kohustuse vastu, sai temast täiustatud tööriist Jumala käes, et teha suurim töö, mida surelikele kunagi on usaldatud.

Kui Mooses oleks oma jõule ja tarkusele toetudes selle suure ülesande mõtlematult vastu võtnud, oleks ta peagi osutunud selliseks tööks kõlbmatuks. Tõsiasi, et inimene tunneb oma nõrkust, kõneleb vähemalt teatud määral sellest, et ta mõistab endale määratud töö ulatust ning võtab Jumala oma nõuandjaks ja tugevuseks. Selline inimene ei lähe kaugemale ega kiiremini, kui Jumal teda tuntavalt juhib.

Inimene saab võimekuse ja tarmukuse siis, kui ta võtab Jumala antud ülesanded vastu ning püüab kogu hingest neid õigesti täita. Iga inimene, kes püüab jumalikule jõule toetudes teha oma tööd rõõmsalt ja ustavalt, saab tõeliselt suureks ka siis, kui tema töö on silmatorkamatu ja võimed piiratud. Ta tunneb, et tal on pühalik kohustus võidelda vale vastu, kinnitada õigeid ning õilistada, lohutada ja õnnistada oma kaasinimesi. Loidus, isekus ja ilmaliku kiituse armastus tuleb sellele kõrgele ja pühale kutsumusele allutada.

Sellise tööga tegeledes saab nõrgast inimesest tugev, kartlikust vapper, kõhklevast kindel ja otsustav. Igaüks näeb tema töö ja teguviisi olulisust, kuna taevas on valinud ta tegema erilist tööd kuningate Kuninga heaks. Sellistest inimestest jääb maha parem maailm, kuna nad on selles elanud. Nende mõju on ülendav, puhastav ja õilistav kõigile, kellega nad kokku puutuvad, ning seeläbi aitavad nad kaasinimesi taevaks valmistada. − The Signs of the Times, 11. august 1881.