„Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on. Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas.“ [1. Johannese 3:2, 3]
Selles kirjakohas kirjeldatakse kristlase eesõigusi, mida mõistavad vaid suhteliselt vähesed. Kõik peaksid saama tuttavaks nende õnnistustega, mida Jumal on meile oma Sõnas pakkunud. Ta on andnud ohtralt kinnitusi selle kohta, mis on Tema tahe meie jaoks. Ja kõik, mida Ta on tõotanud, on saanud võimalikuks Kristuse ohvri kaudu meie eest.
Ristija Johannes tunnistas Temast, kelle kaudu võivad meist saada Jumala lapsed. … „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ [Johannese 1:12]
Jumala lapse staatus ei ole midagi niisugust, mille võime ise omandada. Ainult neile, kes võtavad vastu Kristuse oma Päästjaks, antakse meelevald saada Jumala lasteks. Patused ei saa mitte mingisuguse oma jõu abil end patust vabastada. Selle jaoks peavad nad otsima kõrgemat Väge. Johannes hüüatas: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ [Johannese 1:29] Ainult Kristusel on vägi südant puhtaks teha. See, kes otsib andestust ja vastuvõtmist, saab öelda üksnes nii: „Mul endale ei ole midagi, haaran vaid sinu ristist kinni.“
Lapse staatuse tõotus on antud kõigile, kes „usuvad tema nimesse“. Igaüks, kes tuleb usus Jeesuse juurde, saab andestuse. Kohe kui kahetsev inimene vaatab Päästja poole, et saada abi patust pöördumiseks, alustab Püha Vaim südames oma muutvat tegevust. „Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.“
Missugune ajend suuremateks pingutusteks peaks see olema kõigile, kes püüavad esitada evangeeliumi lootust neile, kes on veel eksituse pimeduses. − The Review and Herald, 3. september 1903.
In English