Koguduse küttesüsteemi avastamine

Grupp teoloogiateaduskonna lõpetanud tudengeid tuli Londonisse sooviga näha kuulsat kõnemeest, enne kui nad alustavad iseseisvat teenimist pastoritena. Kuna kiriku uksed olid suletud ning jumalateenistuse alguseni oli veel aega, tuli neil oodata kiriku trepil juulikuu kõrvetava päikese käes. Neile lähenes keegi võõras ja küsis: „Kas te ei sooviks vahepeal tutvuda kiriku küttesüsteemiga?” Selline ettepanek juulikuu leitsakus tundus tudengeile veider, kuid nad nõustusid siiski. Võõras viis nad kiriku keldrikorrusele ning peatus ühe ukse ees. Seda avades ütles ta sosinal: „See ongi meie küttesüsteem.”

Noortele avanes pilt umbes 700 põlvitavast inimesest, kes palvetasid jumalateenistuse kordamineku pärast. Hiljem tuli välja, et mees, kes pakkus tudengitele näha kiriku küttesüsteemi, oligi tolle aja kuulus pastor Charles Haddon Spurgeon (1834–1892). Selle mehe teenistusaeg oli ebatavaliselt jõuline ning viljakas tänu palvele. Ta on läinud ajalukku palveinimesena, kes innustas ka oma karja lambaid palvest lugu pidama.

Iga kord, kui Jumal soovib korda saata midagi suurt, innustab Ta oma rahvast palvele. Nii oli ka varakristliku koguduse päevil. Koguduse küttesüsteemi läks vaja mitte ainult tuhandete inimeste, vaid ka üksikute inimeste päästmiseks. Üks tolle aja aktiivne koguduseliige sattus vangi. Ta oli kinnivõtjate arvates ühiskonnale väga ohtlik inimene, seega seoti ta ahelatega kinni ja lisaks pidi teda valvama neli relvastatud salka. Samal ajal käivitus koguduse küttesüsteem: „Aga kogudus tegi väsimata palvet Jumala poole tema eest” (Ap 12:5).

Ka mina kogesin oma usutee alguses, aastatel 1945–47 midagi taolist, mil õppisin tundma Viljandi adventistide tillukese põrandaaluse koguduse küttesüsteemi. Kogudus oli tollal registreerimata ja liikmeteks rõhuvas enamuses vanad inimesed. Sain kutse sõjakomissariaadist valmis panna lusikas, kruus jm ning vastava märguande peale ilmuda kutsealuste kogunemiskohta. Mõistsin olukorra tõsidust – kodumaa kaitsjat, relv käes, minust ju ei saa. Palvetades tundsin, et ainult minu palvest ei piisa. Informeerisin kiiresti kõiki koguduse liikmeid ja palusin enda eest palvetada, usaldades täielikult Jumala juhtimist.

Ma ei tea tänaseni, miks mulle tookord mingit märguannet ei saadetud. Minu usaldus koguduse küttesüsteemi vastu aga aina kasvas. Vahel oli isegi tunne, et Jumala ingel ajas sõjakomissariaadis minu asja. Just vanade inimeste kaudu kinkis Jumal mulle eluks ajaks aulisi palvekuulmise kogemusi. Olen kindel, et selles osas pole midagi muutunud ka tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas. Soovitan proovida ja sa veendud, et see peab paika.

Viktor Noginovski