Õukonna ametnik astus kuninga juurde palvega: „Mu isand, mu tütar abiellub ja mul pole pulmade jaoks raha. Kas aitaksite mind kulude katmisel?“ Kuningas küsis: „Kui palju sul vaja on?“ Ametnik nimetas summa, mis tundus astronoomilisena. Kuningas rahuldas palve kohe. Hiljem küsis kuninga usaldusalune: „Mu kuningas, miks sa selle ennekuulmatu palve täitsid?“ „See mees austas mind kahel moel: ta uskus, et olen uskumatult jõukas ja vapustavalt suuremeelne,“ oli kuninga vastus.
Kui Jeesus oli patustega sõbralik, panid variserid seda pahaks. Vastuseks jutustas Jeesus neile loo. Ühel jõukal isal oli kaks poega; üks neist oli väga hea, aga teine väga halb. Hea poeg töötas kõvasti, samal ajal halb poeg unistas põgenemisest. Teda ei huvitanud põllupidamine ega saak, mis vajas kogumist. Ennekuulmatult nõudis ta oma pärandit. Kahtlemata oli see isa jaoks äärmine solvang, sest pärand anti alles pärast isa surma. Põhimõtteliselt ütles ta: „Isa ma tahan, et sa oleks surnud.“ Kuid isa ilmutas imelist kannatlikkust ja suuremeelsust. Jättes solvangu tähelepanuta, „isa jagaski varanduse [kreeka keeles bios: elatis, omand, vara] nende vahel“ (Luuka 15:12). Isa selles loos kujutab Jumalat. Ja nii õpime loo avaosast, et meie Jumal on uskumatult jõukas ja vapustavalt suuremeelne. Ta annab heldekäeliselt meile kõigile oma armu rikkusi, jagades oma omandit, isegi kui põgeneme Tema juurest ja raiskame vara ära, nagu edaspidi loos näeme. Jeesus suri meie eest, et tagada meile osa pärandist, kuigi me pole seda väärt. Kristuses leiame kirjeldamatu külluse: armastuse, armu, heakskiidu, kannatlikkuse, pääste ja nii edasi. Meie uskumatult jõukas Jumal, Jeesus Kristus, andis oma elu meie eest ja annab praegu heldelt oma armu. „Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda, millega ta meid on teinud ülirikkalikuks.“ (Kiri efeslastele 1:7, 8)
Minu vastus:
In English