Jumal on kogu tarkuse allikas. Ta on lõputult tark, õiglane ja hea. [Kristusest lahus] ei suuda kõige targemad kunagi elanud inimesed Teda mõista. Nad võivad nimetada end targaks, nad võivad tunda rõõmu oma saavutuste üle, kuid paljad intellektuaalsed teadmised ilma suurte tõdedeta, mille keskpunktis on Kristus, on tühisus. …
Kui mehed ja naised suudaksid korraks näha oma piiratud nägemisulatusest kaugemale, kui nad saaksid korraks heita pilgu Igavesele, siis lõpetaks iga suu kiitlemise. Selles väikeses maailmas elavad inimesed on piiratud. Jumalal on loendamatu hulk maailmu, kes on Tema seadustele kuulekad ning elavad Teda austades. Kui inimesed on läinud teaduslikus uurimises nii kaugele, kui nende piiratud võimed lubavad, jääb ikka veel lõpmatus, mida nad ei suuda hoomata.
Enne kui inimesed saavad olla tõeliselt targad, peavad nad mõistma oma sõltuvust Jumalast ja saama täidetud Tema tarkusega. Jumal on nii intellektuaalse kui ka vaimuliku jõu allikas. Tähtsaimad inimesed, kes on jõudnud selleni, mida maailm peab teaduse imeliseks tipuks, ei ole võrreldavad armastatud Johannese või suure apostel Paulusega. Isiksuse kõrgeim standard saavutatakse alles siis, kui intellektuaalsed ja moraalsed võimed on ühendatud. Niisugused inimesed võtab Jumal vastu kui oma kaastöölised mõistuse arendamisel.
Iseenda tundmine on tähtis. Õpetajad, kes hindavad end õigesti, lubavad Jumalal oma mõistust vormida ja distsiplineerida. Nad tunnustavad oma jõu allikat. „Sest … mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?“ (1. Kiri korintlastele 4:7) Enese tundmine toob kaasa alandlikkuse Jumala ees ja Tema usaldamise, kuid see ei välista jõupingutusi enese täiustamisel. Need, kes mõistavad oma puudujääke, ei säästa vaeva, et jõuda füüsiliselt, vaimselt ja moraalselt kõrgeimale võimalikule tasemele. − „Special Testimonies On Education“, lk 49, 50.
In English