Vaatamata kõigile oma iseärasustele ja jõulistele meetoditele oli Ristija Johannes tõeliselt suur inimene. Teda ei tulnud kaugelt kuulama mitte üksnes lihtrahva esindajad, vaid ka rahva kõrged vaimulikud juhid. Ja nad ainult ei kuulanud, vaid leppisid ka oma positsiooni ja iseloomu „solvamisega“. Lõpuks nõudis temaga kohtumist isegi riigipea. Johannes oli tõepoolest mõjukas ja mainekas isik.
Kuigi see on tõsi, on tõsi ka see, et ta ei langenud iial samasse lõksu, kuhu enamik meist, „armetutest närustest rottidest“. Luba, ma selgitan. Tundsin kunagi üht suurt evangelisti, kellel oli tõeline edu. Ta oli toonud kirikusse tuhandeid inimesi. Aga ta oli järele andnud harjumusele uskuda iseenda suurusesse. Sama võiksime mõistagi öelda suurte pastorite, kohalike kogudusejuhtide ja isegi koguduseliikmete kohta. Meid ümbritsevas maailmas tundub olevat piisavalt „rotlust“.
Üks inimliku edu tõsistest probleemidest on, et see on igas valdkonnas ebaõnnestumise äärel. Ning ebaõnnestumine domineerib juhul, kui inimesed hakkavad oma edu iseenda arvele kirjutama, kui nende nägemus iseendast muutub ülevaks, kui nad viitavad oma kommete ja kavala kõnemaneeriga tegelikult pigem iseendale kui Jeesusele. See on „rotluse“ olemus.
Ristija Johannes mõistis probleemi selgelt. Ma kujutan ette, et ta seisis silmitsi samasuguste suuruse kiusatustega nagu sina ja mina, kuid ta oli avastanud kõige tähtsama õppetunni, mida võib õppida meist igaüks. Täpsemalt, enesekesksus on meie patu juur ning sellest tulenevad kõik probleemid.
Johannes ise esitas lahenduse, kui tema järelkäijad mõistsid, et Jeesuse töö hakkas varjutama Johannese oma (Jh 3:26). Johannese jaoks aga polnud see oluline. Ta oli õppinud elu ühe tähtsaima õppetunni: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“
Kallis sõber, on aeg ühineda Johannesega. Peame täna jätma iseendale viitamise ja arvamuse, et oleme teistest paremad. Meil tuleb anda Jeesusele Tema õigusjärgne koht.
Aita meid, Isa!
In English