Rõõmusõnum Patmoselt

Avaldatud 5.2.2012, rubriik Päeva sõna

„Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust ning et sa ei või sallida kurjasid ning et sa oled läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud. Sul on kannatlikkust ning sa oled talunud vaeva minu nime pärast ega ole ära väsinud. Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.” (Ilm 2:2–4)

Selles lõigus näeme, et Jeesus analüüsib Efesose kogudust. Tal oli selle kohta öelda palju positiivset. See oli energiline kogudus, mis teadis, kuidas töötada (s 2), see oli kannatlik ega olnud ära väsinud (s 2, 3). Kogudus oli mõistlik ja doktrinaalselt õigel alusel (s 2 ja 6). Kogudus oli huvitatud tõest ega tahtnud enda sekka lubada valeõpetusi. Esmapilgul võiks sellest efektiivsest kogudusest vaimustusse sattuda, kuid sel oli üks väike probleem: kogudus oli armastuse maha jätnud (s 4).

Kristlik elu koosneb paljudest paradoksidest ja teinekord on nendega raske toime tulla. Ühelt poolt peame olema ustavad, energilised, taiplikud ja doktrinaalselt kindlad. Teisalt kutsub Ju-mal meid olema meisterlikud armastuses. Nende asjade tasakaalus hoidmine võib olla keeruline. Kontrollida, kas keegi seisab doktrinaalselt õigel alusel, ja samal ajal püüda teda armastada on väga raske. Õigete põhimõtete jälgimine ja neil põhinev otsustav tegutsemine viib sageli vastastikuse armastuse kadumiseni, armas-tus on aga jüngerluse tunnus: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13:35)

See tuletab mulle meelde loo, mille Martin Luther rääkis joob-nud talunikust. Ta küsis inimestelt: „Kas te teate, mis juhtub, kui panna joobnud talupoeg hobusele? Üks asi, mis kohe kindlasti juhtub, on see, et ta kukub hobuselt maha! Mida te ei tea, on see, kas ta kukub hobusest paremale või vasakule!” Luther teadis, et kristlased on sageli nagu joobes talupoeg hobusel. Meil on raske säilitada tasakaalu vabaduse evangeeliumi ja käskude pidamise vahel. Luther tundis, et iga kord, kui ta kuulutas evangeeliumi, unustasid inimesed kuuletumise. Ja iga kord, kui ta jutlustas sõna-kuulmisest, unustasid nad evangeeliumi.

Ma tean oma kogemusest, et see on tõsi. Kui ma rõhutan ar-mastust ja evangeeliumi, näib kuulekus vähemoluline. Aga ma saan Efesose kogemusest julgustust. Varajastel kristlastel oli mäles-tus Jeesuse kohalolust ja nende seas elas apostleid – ja nad ei suutnud siiski toime tulla teemadega, millega meiegi tänapäeval maadleme. Kui varakristlastel oli sama probleem, ei peaks me eeldama, et meil tänapäeval oleks kergem. Kui soovime hoida tasakaalu, vajame Püha Vaimu igal ajal.

Issand, ma vajan Sinu Püha Vaimu, et täna tasakaalu hoida.