Piibel on ebatavaline raamat, sest ta kuulutab korduvalt kangelasteks inimesed, kes tunnistavad oma nõrkusi ja puudusi.
Mu riiulitel on palju raamatuid, mis räägivad suurtest inimestest – presidentidest, teadlastest, ühiskonnategelastest ja suurtest väejuhtidest. Neist köidetest kõige täpsemad juhivad tähelepanu nende inimeste nõrkustele, keda nad käsitlevad, kuid rõhutavad, et nad olid suurepärased, sest said kangelaslike ja püsivate pingutustega oma nõrkustest üle.
Piibel maalib hoopis teistsuguse pildi. Tema kangelased on suured, kuna nad mõistavad, et kõige olulisematest nõrkustest nad inimlike jõupingutustega üle ei saa. Nad tunnistavad, et vajavad Jumala abi. Ühesõnaga, nad on vaimus vaesed.
Ikka ja jälle väljendavad Piibli kangelased oma väärtusetust. Selline oli ka lugu Jesajaga, mida me võisime lugeda tänases piiblitekstis. Saades nägemuse Jumala suurusest ja auhiilgusest, tunnistas ta täielikult oma nõrkust. Ta mõistis, et võrreldes sellega ei ole ta midagi. Ta sai vaimus vaeseks.
Moosesel oli samasugune vaimsus. Ta tundis, et ta polnud väärt täitma seda ülesannet, mille Jumal oli talle andnud. Ta oli teravalt teadlik oma ebapiisavusest. Sama võib öelda ka Taaveti, Giideoni ja terve hulga teiste Vana Testamendi kangelaste kohta.
Sama tõe leiame ka Uuest Testamendist. Meenub apostel Peetruse näide. Loomupärane Peetrus oli agressiivse natuuriga, ennast maksma panev ja enesekindel – tüüpiline ilmalik inimene. Ta oli kõike muud kui vaimus vaene. Kuid kõik see muutus risti juures ja edaspidigi, kui ta sai täielikuma pildi oma nõrkusest ja vajadusest Jeesuse järele.
Peetruse uus elu algas risti jalamil, kui ta sai vaimus vaeseks. Nii on see meist igaühega.
Pole juhus, et Jeesus alustab oma kuningriigi põhimõtete üle arutlemist vaesusega vaimus. Nimelt meie vaimse abituse tunnetus sunnib meid vaatama Jeesusele, kes soovib meist igaühele jagada hindamatuid õnnistusi.
In English