Meie Päästja õpetas oma jüngreid palvetama: „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.“ Siin palutakse suurt õnnistust teatud tingimustel. Me ise sõnastame need tingimused. Me palume, et meile mõõdetaks Jumala halastust sama mõõduga, millega me teiste peale halastame. Kristus teatab, et see on reegel, mille alusel kohtleb Issand meid. „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ Imelised tingimused, aga kui vähe neid mõistetakse ja tähele pannakse.
Üks kõige levinumaid patte, millega kaasnevad hukatuslikud tagajärjed, on andestamatule meelsusele andumine. Kui paljud hellitavad vaenulikkust või kättemaksuhimu ning kummarduvad siis Jumala ette ja paluvad andestust, nagu nemad andeks annavad. Kindlasti ei mõista nad selle palve tõelist tähendust, muidu ei söandaks nad seda huulile võtta. Me sõltume Jumala andestavast halastusest iga päev ja iga hetk. Kuidas saame siis hellitada kibedust ja õelust kaaspatuste vastu! Missuguse õnnistatud muutuse tooks see kogudusse ja maailma, kui kristlased rakendaksid selle palve põhimõtteid ellu kõigis oma igapäevastes suhetes! See oleks kõige veenvam tunnistus, mida on võimalik Piibli religiooni ehtsuse kohta anda. …
Apostel manitseb meid: „Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!“ [Kiri roomlastele 12:9, 10] Paulus soovib, et teeksime vahet puhtal omakasupüüdmatul armastusel, mida ajendab Kristuse meelsus, ja mõttetul võltsil teesklusel, millest on tulvil maailm. See alatu võltsing on palju hingi eksiteele viinud. Üleastujatega nõustudes, selle asemel et ustavalt neile nende vigu näidata, hävib võime teha vahet õige ja vale vahel. Niisugune teguviis ei tulene kunagi tõelisest sõprusest. Seda ajendanud meelsus elab üksnes lihalikus südames.
Kuigi kristlased on alati lahked, kaastundlikud ja andestavad, ei saa nad tunda kooskõla patuga. Nad jälestavad kurja ja klammerduvad selle külge, mis on hea, ohverdades selleks suhte või sõpruse jumalakartmatutega. Kristuse meelsus juhib meid pattu vihkama ning samal ajal olema valmis patuse päästmiseks tooma ükskõik missuguse ohvri. − „Testimonies for the Church“, 5. kd, lk 170, 171.
In English