Piibel on imeline raamat

Piibel on imeline raamat! Imeline oma piiritus aususes! Piiblisse on jäädvustatud mitte ainult inimeste võidud ja kordaminekud, vaid ka eksimused ja häbiväärsed kaotused. Imelisim kõigest on Jumala tahtlikkus andeks anda!

Meie peres käivad Jehoova tunnistajad. Võrdleme omavahel piiblitõdesid, millesse usume. Ühe nende külaskäigu ajal, kui teemaks oli Püha Vaimu olemus, läksin marru sellest hoolimata, et olime kokku leppinud rahumeelselt Piiblit uurida. Hakkasin neid ühtede piiblitekstidega pommitama ja sain teistega vastu. Nendega vaieldes tundus, nagu oleksin kogu aeg pead vastu seina löönud. Nende lahkudes olin endast nii väljas, et otsustasin õue jalutama minna. Ja selle jalutuskäigu ajal nägin ma iseennast kogu oma haletsusväärsuses: olin lugenud Piiblit vaid selleks, et kellelegi midagi selgeks teha. Olin kasutanud Piiblit võitlusrelvana, mitte päästerõngana. Mõistsin, et pean Piiblit lugema enesele ja otsima tõde enda jaoks, mitte Jehoova tunnistajate jaoks. Sest ainult muutunud elu tunnistab kõige vägevamini päästjast Jeesusest.

Õppetunnist sündis luuletus:

Täna oli Jumala mõõk verine minu käes.

Olin harjutanud mitu nädalat, kuidas kaitsta tõde.

Mida olin saavutanud?

Vaid müürid ja veelgi tugevamad kaitsekilbid.

Haavu oli minuski,

minu enda tekitatud.

Minu oma esiletulnud viha ja vaen teistmoodi mõtlejate vastu

oli mu sisemust riivanud.

Selline ma olengi? Pealt kullakarvaline.

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi,

ütleb vägede Jehoova.

Mitte nemad ei vajanud tõde, vaid mina.

Issanda elavat sõna enda jaoks.

Mitte relva teiste vastu, vaid kaljut, kuhu peale rusuks kukkuda.

Sina üksi oled tee, tõde ja elu.

Sina üksi.

O sancta simplicitas!*

Issand, anna mulle andeks!

*„Oo püha lihtsameelsust!” Need sõnad olid Jan Husi viimased sõnad, kui ta aastal 1415 tuleriidal põletati. Hus lausus need sõnad, nähes lihtsat talumemme kandvat lisapuid tuleriidale.

Tihti tundub, et olen samasugune kui see talumemm.

Tiina Iskala