SÕNUM, MIS MEID MUUDAB

Kas Paulus elas ise selle manitsuse kohaselt, mille ta Filippi kogudusele saatis? Ta oli Roomas vang, kandes määramata ajaga karistust kuritöö eest, mida ta ei olnud sooritanud. Tal olid olemas kõik inimlikud põhjused, et nuriseda. Kuid ta kirjutab, et me peame rõõmustama, olema leebed, mitte muretsema, olema tänulikud, olema rahus ja mõtlema puhtaid mõtteid (Fi. 4:8). See on üsna kõrge korraldus järgida, isegi nende jaoks Filippis, kes ei olnud vangistuses.

Mis oli Pauluse saladus? Ta elas „Kristuses Jeesuses”. Tema suhe Jeesusega oli tema salarelv. “Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine“ valvas tema mõistuse ja südame kanaleid. Suhe Jeesusega hoidis teda tegusana, hoolimata väga rasketest oludest.

Ainult püsiv suhe Jeesusega teeb võimalikuks sellised teod ja sellise suhtumise. „Olukordadel on vähe tegemist inimhinge kogemustega. See meelsus, mida endas hellitame, annab värvingu kõigile meie tegudele. Inimest, kes on rahujalal Jumalaga ja kaasinimestega, ei saa miski õnnetuks teha…. Jumalaga harmoonias olev süda tõuseb kõrgemale selle elu ebameeldivustest ja katsumustest. Kuid süda, kus puudub Kristuse rahu, on õnnetu, täis rahulolematust; see inimene näeb kõiges vigu ja ta tooks lahkhelisid kõige taevalikumasse muusikasse“ (Tunnistused kogudusele, 5. kd., lk. 488).

Kui Paulus ei ole kirjeldanud teie praegust suhtumist ellu – kui olete ikka veel endaga hädas –, siis ärge tundke ennast kurvana ega kaotage julgust. Parandades suhet Jeesusega, hoiab „Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, … teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ DRG