„Neetud on igaüks, kes ei püsi kõiges, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse, et ta seda täidaks.“ (Gl 3:10, tsiteerib teksti 5Ms 27:26) Üks seaduse ülesanne oli Jumala ideaali esitamine. Teine eesmärk oli patu äratundmine: „Seaduse kaudu tuleb patutundmine.“ (Rm 3:20) Ja kuna „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23), siis on iga inimene alates Aadamast olnud seaduse needuse all.
See on halb uudis. Hea sõnum (sõna-sõnalt „evangeelium“) on see, et Jeesus võttis ristil enda peale meie kõigi – meist igaühe – needuse.
Jeesus ei kartnud niivõrd füüsilist karistust ristil või avalikku meelepaha, vaid vaimset ahastust, mis kaasnes maailma pattude kandmisega. „Ajastute igatsus“ aitab meil heita pilgu sellele ahastusele: „Aadama iga järeltulija süü rõhus Tema südant. Tunnetus, kui suur on Jumala viha patu vastu, täitis Jumala Poja kohkumisega. Kogu elu oli Kristus kuulutanud langenud maailmale häid sõnumeid Isa halastusest ja andestavast armastusest. Ta oli tahtlik andestama ka suurimale patusele. Kuid nüüd, kui Ta kandis kohutavat süükoormat, oli Isa andestav pale Tema eest varjatud. Jumaliku palge varjamine Lunastaja eest sellel kohutaval tunnil täitis Ta südame sellise piinaga, mida inimene täielikult iialgi mõista ei suuda. Tema ahastus oli nii suur, et kehaline valu jäi peaaegu märkamata.
Saatan ründas Jeesust metsikult. Kristusel polnud võimalik näha läbi hauaväravate. Lootuskiir ei kinnitanud, et Ta väljub hauast võitjana ning et Isa on Tema ohvri vastu võtnud. Ta kartis, et patt on Jumala meelest nii hirmus, et see lahutab nad igaveseks. Kristus tundis sellist piina, mida tunneb patune siis, kui langenud inimsoo armuaeg on lõppenud. Patukoorem, mis tõi Isa viha Tema kui inimese asemiku peale, tegi karika kibedaks ja murdis Jumala Poja südame.“ („Ajastute igatsus“, orig lk 753)
Meil on vaid kõige ähmasem aimdus sellest, mida tähendas rist Jeesuse jaoks. Maa ajaloo tragöödia on selles, et enamikule inimestest ei tähenda see mitte midagi.
In English