Tänu Jumalale – Tema peopesal

Lähedalasuvast hoonest tulid inimesed vaatama, kas on vaja kiirabi kutsuda. Nähes meid kõiki tervetena, olid nad väga imestunud ja nimetasid meid õnnelikeks. Helistasin ühe mehe mobiililt abikaasale ja ütlesin, et tegin avarii. Abikaasal oli just puhkus alanud. See oli tema jaoks raske löök. Kohale jõudes ei öelnud ta mulle mitte ühtegi sõna, korraldas vaikides auto äravedamise ja pimedaks olime kõik kodus.

Püüdsin abikaasalt andestust paluda, kuid tema ainult vaikis. Mulle tundus, et ta ei andesta mulle kunagi, et meie suhted ei saa enam kunagi endiseks. Tundsin kohutavat ahastust, värisesin unetult terve öö ja mõtlesin isegi, et ei taha enam elada. Mõtlesin, mida oleksin pidanud teisiti tegema ja soovisin ainult, et saaksin aega tagasi keerata. Vastu hommikut ma enam ei suutnud, läksin vannituppa ja pistsin sõna otseses mõttes uluma. Palusin Jumalat nii, nagu ma seda kunagi varem teinud polnud. Palusin, et Ta andestaks mulle mu uhkuse ja enesekindluse ja selle, et olin püüdnud elus ilma Temata hakkama saada. Mõistsin, et ainult Jumal saab mind lohutada. Vajasin esmalt andestust Temalt ja seejärel ka seda, et Ta aitaks mu abikaasal mulle andestada.

Mõne aja pärast tuli abikaasa minu juurde ja ütles, et mis oli, see oli. Midagi enam muuta ei saa ja elu läheb edasi. Küsisin, kas ta suudab mulle andestada ja kas meie suhted saavad endised olla. Ta vastas, et on juba mulle andestanud ja meie suhetes ei ole midagi muutunud.

Siiski, hingerahu ei saabunud kohe. Terve järgmine päev möödus rasketes mõtetes ja põlvedel paludes. Ja siis ühel hetkel tundsin äkki, nagu oleks keegi suure koorma mu õlgadelt ära võtnud. See tuli nii äkki ja oli nii imeline tunne, mida ei saa kirjeldada. Hinge saabus rahu. Tundus, nagu oleks kõik toimunud kunagi väga ammu.

Olin kartnud, et see õnnetus hakkab mind unenägudes piinama, kuid Jumal ei tee midagi poolikult. Ta andis mulle täieliku lohutuse ja unustuse. Tänase päevani tänan Teda selle kogemuse eest, mis sai minu elu pöördepunktiks. Jumal näitas nii selgelt, et Tema ei olnud mind maha jätnud. Ma ise olin seda tegemas! Tema aga hoidis meid oma peopesal ja kinkis mulle ja minu lastele uue võimaluse Temaga käsikäes käies Tema sarnaseks muutuda.

Meie elus ei juhtu mitte midagi niisama. Kõigel – ka kõige raskematel kogemustel – on oma eesmärk, mida me küll vahest alles mõne aja möödudes mõistame ja aru saame. Ja kuna meie, patused inimlapsed, oleme nii EGO-kesksed ja isepäised, ei jää meie armastaval taevasel Isal muud valikut kui meile aeg-ajalt kogemuste kaudu näidata, mis tegelikkuses väärtuslik on. Sest Tema armastab igat oma last nii väga, et ei soovi veeta igavikku ilma temata.