Meie nõrkuses saab Tema vägi täielikuks

Oli vilu sügisilm. Taevast küll ei tilkunud midagi, kuid ebameeldiv külm tuul lõikas riietest läbi. Mu enesetunne oli seda ebameeldivam, et olin külmetunud ning mul oli kerge palavik. Kuid töökohustused olid mind toonud pealinna ning terve päeva ootasin hetke, mil saaksin oma asjad lõpetatud ja tagasi kodu poole sõita.

Olin kohtumisel ühe oma ettevõtte kliendiga ning olin arvestanud, et kohtumine lõpeb sellisel ajal, et saan tagasi kodulinna kella neljase bussiga. Olin panustanud selle peale, et astun viie minuti kaugusel asuvasse trammipeatusesse ning sõidan trammiga edasi bussijaama. Kuid kohtumine venis oodatust pikemaks ja ma hakkasin kartma, et ma soovitud bussi peale ei jõua ning pean pool või isegi terve tund järgmist reisi ootama.

Neljast oli puudu kümme minutit. Astusin lõdisedes trammipeatuse poole. Jumal, ma tahaksin juba ära koju. Ma olen väsinud ega tunne end hästi. Ma isegi ei vorminud selget palvet tol hetkel, olin lihtsalt kurb. Poole tee peal trammipeatusesse asus bussipeatus. Ma ei tundnud pealinna bussisüsteemi üldse, seetõttu polnud ma isegi mõelnud selle abil bussijaama jõuda. Kuid sel hetkel, kui ma olin jõudnud peatusesse, jõudis sinna ka üks buss. Heitsin pilgu aknal olevale sildile. Sihtpunktiks oli bussijaam.

Astusin avanenud ustest sisse, olles tänulik selle eest, et jõuan nüüd kiiremini kohale. Jumal, kui Sa tahad, siis jõuan kella neljasele bussile. Aga vist siiski ei jõua. Olgu, läheb kuis läheb. Leidsin koha ja istusin. Buss hakkas liikuma ning sõitis kõige otsemat marsruuti otse mu sihtpunkti poole. Minus hakkas tekkima lootus.

Kui saabusin lõpp-peatusesse, nägin, et Tartu buss oli veel ees. Kuid kell oli täpselt neli. Teadsin, et mul pole rahakotis piisavalt sularaha, et endale kohe piletit osta. Pidin enne veel bussijaama sees automaadi juurest läbi käima. Jumal, kui Sina tahad, siis hoia seda bussi minu jaoks kinni, mina ei jõua joosta, palvetasin. Astusin rahulikul sammul jaamahoone uste poole. Bussi ukse juures järjekorras olid veel kaks inimest, kes piletit osta soovisid. Kõigest kaks. Nende teenindamine võtab ainult minuti. Astusin hoonesse. Pangaautomaadi juures oli veel üks inimene enne mind, kes raha välja võttis. Kui tema oli oma raha kätte saanud, sisestasin oma kaardi ning võtsin puuduoleva summa välja.

Läksin tagasi välja. Ikka oli veel bussiukse juures üks inimene, kes soovis piletit osta. Olin eelviimane, kes bussi sai. Bussijuht oli mõnevõrra pahane, et selle viie minuti jooksul, mil olin raha välja võtnud, oli pidevalt niimoodi ükshaaval inimesi tilkunud, et ta ei olnud saanud õigel ajal lahkuda. Sain oma pileti ja võisin sõita kodu poole.

Olin Jumalale tänulik. Minu jaoks oli suur asi see, kuidas Ta kuulis minu jõuetut palvet ja lubas mind kiiresti koju saada. Iseenesest ei olnud see midagi suurt ja tähtsat. Lihtsalt ühe väsinud tegelase igatsus. Olen kogenud seda, et Jumal vastab erilisel viisil palvetele just siis, kui mina tunnen ja tunnistan oma nõrkust ja jõuetust. Kui ma tunnen, et minust ei sõltu midagi, kui minu jõud ja tarkus on otsas. Kuid meie nõrkuses saab Jumala vägi täielikuks.

Toomas Lukk