Kindlamalt ei saanud Jeesus enam öelda. Jumala seadust ei saa iial muuta kõige vähemalgi määral. Selle nõuded on püsivad.
Nagu taevas ja maa on alati püsinud, nii püsib ka Jumala seadus. Ta ei muuda seda aeg-ajalt lihtsalt sellepärast, et Tal tekib soov midagi teistmoodi teha. Ei, selle põhimõtted on kootud igasse lõime, millest koosneb universum.
Mulle meeldib, kuidas on see salm tõlgitud [ingliskeelses] piiblitõlkes The Message: „Jumala Seadus on tõelisem ja püsivam kui tähed taevas ja maa sinu jalge all. Kaua pärast seda, kui tähed on lõpuni põlenud ja maa otsa kulunud, on Jumala Seadus elus ja toimiv.“
Vot see on kestvus!
Kuid milleks see kestvus? Kas Jumalal pole vaba tahet? Kas Ta ei saa valida teha seda, mida Ta tahab?
Muidugi saab Jumal teha nii, nagu tahab. Kuid neil küsimustel pole mõtet. Jumala põhiseaduse tee on tervise ja elu tee. Selle vastand on surma, hävingu ja korratuse tee. Võtame näiteks kümme käsku. Ühiskond, kus inimesed üksteist tapavad ja kedagi ei saa usaldada, ei ole terve.
Jumala seadust ei saa muuta, sest see on Tema iseloomu väljendus. Seega ei muudeta selles isegi väikseimat osa – täppi ega kriipsu. Seaduse põhimõtted on meie igaveseks hüvanguks.
Ja sellal kui see kehtib kümne käsu kohta, kehtib see ka kogu Vana Testamendi – Seaduse ja Prohvetite – kohta. Vana Testament on kristlaste jaoks endiselt kehtiv.
Isegi tseremoniaalseadusel on meie jaoks tähendus. Jeesuse ohver täitis sümboli koha, kuid süsteemi põhimõtted on ikka veel endiselt pärit suurest taevasest pühamust.
Võime olla tänulikud, et meie Jumal on järjepidev ja püsiv Jumal.
In English