„Igavene elu“ on fraas, mis seob tänast kirjakohta eilsega. Salm 16 teatab, et igaühel, kes usub, on igavene elu. Ja salm 36 väidab, et neil, kes usuvad, juba on see and.
Siin on teema, mis kulgeb läbi neljanda evangeeliumi esimese poole. Johannese 5:24 ütleb Jeesus: „Kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu.“ Johannese 6:47 räägib Ta oma järelkäijatele: „Kes usub, sellel on igavene elu.“
See ei ole and tulevikus, vaid praegune omand kõigi jaoks, kes usuvad. Missugune tõotus! Igaühel, kes tõesti usub, on juba igavene elu.
Aga miks siis tõelised kristlased surevad, võid sa imestada. Siinkohal tuleb tähele panna, kuidas Piiblis eristatakse igavest elu ja surematust. Esimene on meil juba olemas, kuid surematus on midagi, mida ei anta ühelegi inimesele enne Jeesuse teist tulekut. Paulus räägib, et siis „pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.“ Alles siis saab surm lõplikult võidetud (1Kr 15:51−55).
Selle asja faktid on, et igavene elu allub esimesele surmale, milles inimesed viibivad mõnda aega hauas magades. Surematus tähendab omakorda seda, et selle omajate üle ei ole surmal mingit võimu. Kristlastel on igavene elu praegu, kuid surematuks ei saa nad enne, kui Jumal annab neile selle anni maa ajaloo lõpus. Õelad mõistagi ei saa seda kunagi. Niisiis hukkuvad nad surelikena põrgutules, mitte ei kannata läbi igaviku lõputute aegade armastava Jumala käe all (vt 2Ts 1:9; Ml 4:1; Rm 6:23; Ilm 20:14).
Veel üks oluline punkt Johannese 3:36 puhul on, et Jumala viha ei ole mingi kontrollimatu pahameel, vaid Tema armastav suhtumine on see, mis lõpetab viimaks maailma, kus süütud kannatavad. Ilmutuse 6:16 nimetatakse seda „Talle vihaks“.
Johannese 3:36 parim sõnum on, et igaühel meist on võimalus valida igavene elu.
In English