Mõtted tänaseks
Kui Noomi naasis koos oma minia Rutiga Moabimaalt Palestiina sellesse piirkonda, kust ta pärit oli, oli näljahäda, mille eest ta põgenes, suuremas osas läbi. Kuid siiski olid kaks naist äärmiselt vaesed. Rutil ei olnud muud valikut kui minna põldudele, kus koristati vilja, ning kasutada ära üht Iisraeli vanadest seadustest: vaestel oli lubatud korjata seda, mida viljalõikajad maha jätsid.
Pühakiri ütleb, et Rutile „juhtus juhuslikult põlluosa, mis kuulus Boasele“ (Ruti 2:3), aga kas see oli tegelikult juhus? See Boas oli Ruti surnud abikaasa suguvõsast. Alguses Rutt ei teadnud seda, aga Boas oli juba Rutist kuulnud ja teadis, et ta oli oma ämma eest hoolitsenud. Ta teadis ka, et Rutt oli otsustanud Noomi Jumalat teenida. Boas mõistis, et tol ajal kehtinud seaduste kohaselt oli tema üks meestest, kellel sobinuks Rutiga abielluda. Kui Rutt esimest korda Boase põllule läks, ei teadnud ta sellest üldse midagi. Ta pidas lihtsalt juhuseks, et oli leidnud koha, kus töölised olid tema vastu lahked.
Sageli peame asju pelgalt juhuseks, aga kui mõni aeg hiljem tagasi vaatame, näeme selgelt, kuidas Jumal on meie elu sündmusi juhtinud.
Minu palve
Tänan Sind, Issand, et minu elu ei ole pelk juhuste ahel, vaid et Sinul on alati kõige üle kontroll!
In English