Eile kohtusime tahumatu Ristija Johannesega, revolutsionääriga, kes ei pidanud lugu vaimulike riietusnormidest, jutlustajaga, kes ilmselt ei mõistnud religioosse etiketi reegleid. Ta läks lausa nii kaugele, et kõneles ägedalt isegi koguduseliikmete ja kõrgetel kohtadel olevate juhtidega, käskides neil meelt parandada. Veel ütles ta, et Jumal ei vajagi neid, Ta võib teha endale korralikud juudid (ja adventistid) kas või kividest, kui nemad ei sobi.
Johannese kuulutuse keskmes on peamine nõue igaühele meist igal päeval: meeleparandus pattude andeksandmiseks (Mk 1:4).
Meeleparandus on üks neist religioossetest mõistetest, mida on lihtne kasutada, adumata tõeliselt selle tähendust. Enamik inimesi ajab kahjutunde pattude pärast patukahetsusega segi. Raamatus „Tee Kristuse juurde“ on öeldud: „Paljud kurvastavad oma pattude pärast ja teostavad isegi välise uuenduse, sest nad kardavad kannatusi, mida patustamine endaga kaasa toob. Kuid see ei ole kahetsemine piibellikus mõttes. Nad kurdavad pigem kannatamise kui patu enda pärast.“ (orig lk 23)
Halford Luccockil oli õigus, kui ta kirjutab, et „meeleparandus Johannese jutluses tähendas põhjalikku muutust“. See sõna „nõuab täielikku pöördumist, tahet, mis on pööratud uude suunda. ... See on rohkem kui patu pärast kurvastamine. See on moraalne ja vaimulik revolutsioon. Seetõttu on ehtne kahetsus üks raskemaid asju maailmas, ometi on see kogu vaimuliku muutuse ja edu aluseks. See nõuab, et edust ja sellest kõige sisemisest kindlusest – oma minast – tingitud uhkus, enesekindlus ja lugupeetavus saaksid murtud.“
Johannese kuulutuse meeleparandus tõi kaasa patutunnistuse. Siinkohal peab selge olema, et patutunnistus ei alga Jumalale ütlemisest, kui kahju meil on. Tõelise patutunnistuse esimene samm on iseendaga vastamisi seismine. Keegi on märkinud, et esimese sammu päästva armu juurde leiame näitest, kus mees ajas ühel hommikul habet. Kui ta peeglist omaenda nägu vaatas, hüüatas ta äkitselt: „Sa armetu närune rott!“ Sellest mööndusest algab patutunnistus Jumala ja nende inimeste ees, kelle suhtes oleme eksinud.
Johannese sõnum kõigile meile, „armetutele närustele rottidele“, on, et me lõpetaksime oma tegude õigustamise ja langeksime põlvili. Pole oluline, kas meie patud on jälgid või peened (nt uhkus jumalakartlikkuse või religioosse põlvnemise üle). Me kõik peame täna järgima Johannese üleskutset.
In English