Eeden oli esimeste inimeste kodu. Kuigi kogu maa anti inimestele, hoolitses Issand selle eest, et sellel kaunil planeedil oleks inimestel eriline koht. Koht, kus nad elaksid, töötaksid ja... suhtleksid oma Loojaga.
See oli Eedeni aias, kus Jumal otsis pattulangemise päeval Aadamat. See patt, mille esimesed inimesed toime panid, sundis neid lahkuma kaunist kohast, kus taevas puudutas maad ja kus Jumal nendega suhtles. Lahkuma pidi, sest Jumala läheduses ei saa olla midagi patust.
Kuid Aadam ja Eeva ei lahkunud Eedeni aiast igaveseks! Issand jättis neile ja meile lubaduse, et inimesed pärivad kunagi taas oma kodumaa. Et kurjus lahkub universumist igaveseks ja inimesed saavad taas elada rahus Jumalaga.
See oli Jumal, kes algatas inimliku süü tõttu katkenud suhete taastamise. Ja et me ei unustaks, tuletas Jumal oma rahvale nende tagasipöördumist Eedeni aeda pidevalt meelde. Vaatame, kuidas kuningas Taavet räägib sellest lootusest: „Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil. Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes.“ (Ps 92:13, 14) Kui saaksime vaadata Jeruusalemma templi sisemusse, näeksime seal palmipuude, mitmesuguste taimede, lillede ja loomade kujutisi (1Kn 6:29), mis näivad meile meenutavat kadunud paradiisi ja samas osutavad tulevasele, uuele Eedenile – kohale, kus saame taas näha oma Issandat.
Paradiis ei ole igaveseks kadunud! Ja varsti saab see tänu Kristuse valatud verele reaalsuseks igaühele, kes selle päästmise kingituse vastu võtab. Me saame taas koju minna!
Armas Jumal, aita meil hoida südames lootust ja igatsust pöörduda tagasi meie kodupaika, kus saame elada rahus ja osaduses Sinuga. Täname Sind, et Jeesuse kaudu on meil taas võimalus kogeda paradiisi ja Sinu lähedust.
Aleksandr Glamozdinov
In English