JEESUS SEISAB UKSEL JA KOPUTAB

Väike poiss oli oma isaga kunstinäitusel, kus ta isa, kes oli jutlustaja, otsis inspiratsiooni jutluse jaoks. Kui nad seisid Hunti suure maali ees, millel on kujutatud Jeesust seismas uksel, „pea… täis kastet, täis ööpiisku … kiharad“ (Ül. 5:2), tuli isa silmi pisar. Poeg vaatas isa emotsioone täis näkku ja küsis: „Issi, kas see Mees sai sisse? Kas ta sai sisse?“ See küsimus liigub mööda ajastuid.

„Jeesuse seisab ja koputab – koputab teie südame uksele – ja hoolimata sellest ütlevad mõned inimesed jätkuvalt: „Ma ei suuda Teda leida?“ Miks küll? Tema ütleb: „Ma seisan siin ja koputan. Miks te ei ava ust ja ei ütle: „Tule sisse, kallis Issand?““ Mul on nii hea meel nende lihtsate juhiste üle, kuidas Jeesust leida. Kui neid ei oleks, siis ma ei teaks, kuidas leida Teda, kelle ligiolu ma nii väga igatsen. Avage nüüd uks ja tühjendage hingetempel ostjatest ja müüjatest ning kutsuga Issand sisse. Öelge Talle: „Ma armastan Sind kogu hingest. Ma teen õigluse tegusid. Ma kuuletun Issanda käsule.“ Siis tunnete Jeesuse rahustavat kohalolu“ (Ellen G. White, Review and Herald, 28. aug. 1888).

Kristuse õigus oli 1888. aasta sõnumi keskpunktiks. Mõnede arvates saame õigeks kiiduväärsete tegude läbi. Reformaatorid mõistsid aga, et meid ei kuulutata õigeks meie tööde või teenete järgi, vaid siis, kui me palume Jeesusel kanda meie patud ja riietume Tema õigusega. Jeesus tõi selle sõnumi Laodikeale 1888. aastal ja Ta soovib anda seda sõnumit kirikule ka täna. Ta seisab praegu ja koputab kiriku uksele ning iga südame uksele kogudustes – sinu ja minu südame uksele. DRG