Ristilöödud Päästja?

Avaldatud 3.10.2017, rubriik Päeva sõna

Ja kui nad tulid sinna paika, mida hüütakse Pealuuks, siis nad lõid Jeesuse sinna risti. Luuka 23:33

Ristilöömine!

Juba ainuüksi sellest mõttest piisas, et tuua õudusjudinad Rooma maailma karmimale elanikule. Ristilöömises, mis oli surmanuhtluse julm vorm, olid kombineeritud avalik häbi ja aeglane füüsiline piin. Martin Hengel kirjutab, et surm ristil ei olnud „lihtsalt surm. See oli ülimalt solvav asi, rõve selle sõna täielikus tähenduses. Ristilöömine oli karistus, mis andis vaba voli timukate tujudele ja sadismile.“

Avalik häbistamine algas risti põikpuu vedamisega mööda tänavaid avalikku hukkamispaika. Ajastul, kus puudusid telesaated ja filmid, mis rahuldanuks inimese madala poole iha vägivalla järele, oli ristilöömine linna igavlevatele ja uudishimulikele kodanikele „parim vaatemäng“. Ohvritel rebiti kõik riided seljast ja nad kinnitati ristile nii, et nad ei saanud hoolitseda oma kehaliste vajaduste eest ega katta oma alastust pealtvaatajate mõnituste ja teotuste eest. Kui hukkajad jõudsid ristilöömispaika, kinnitasid sõdurid põikpuu püstise palgi külge. Seejärel venitasid nad vangi selle peale ning lõid naelad läbi pehme liha ja kõva luu. Viimaks tõstsid nad risti püsti ja lasid selle liha rebestava mütsatusega selle jaoks valmistatud auku.

Liikumatu ohver ei saanud põgeneda Palestiina kõrvetava päikese eest ega peletada jahedust või putukaid. Kuna ristilöömine ei vigastanud elutähtsaid organeid, tuli surm väsimuse, krampis lihaste, nälja ja janu tõttu aeglaselt, sageli alles mitme päeva pärast.

Roomlastel oli ristilöömine orjade ja nende välismaalaste karistamiseks, keda peeti kurjategijateks. Tihti demonstreeriti sellega impeeriumi vastu mässamise rumalust.

Juudid pidasid ristilöömise läbi surmamõistetut Iisraeli rahva poolt hüljatuks, Jumala seaduse poolt neetuks ning väljajäetuks Jumala lepingust juudi rahvaga. Kõige krooniks ootasid juudid, et nende Messias on võimas vallutav kuningas, mitte kannatav kurjategija. Pole ime, et Paulus nimetas Kristuse risti „juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks“ (1Kr 1:23).

Jeesus oli ainus isik ajaloos, kes võttis selle surma vormi endale vabatahtlikult. Ta tuli selle jaoks taevast siia. Ristil kohtus ristilöödud Jumal minu pattudega.

Jaga Facebookis