Jumala peopesal, ise seda teadmata

Tahan rääkida ühest oma aastatetagusest kogemusest, mis oli minu jaoks väga raske ja mille järel mõtlesin, et ei suuda enam edasi elada.. Sellest juhtumist teadis siiani vaid minu pere.

Usk Jumalasse on lapsest peale olnud osa minu elust, kuid aastate möödudes ja eluraskustes ning pettumustes juhtus nii, et usk kippus kaduma. Vähehaaval ja peaaegu märkamatult kaugenesin Jumalast ja kui mul siiski näiliselt hästi läks, muutusin ühest küljest enesekindlaks, teisest küljest aga teadsin, et tegelikkuses pole mitte miski üldsegi korras. Hinge hakkas hiilima mõte, et olen Jumalast liiga kaugele läinud. Lubasin endale isegi teiste kuuldes väljendusi, et Jumal on mind vist maha jätnud. Ise mõtlesin, mida Ta küll minuga teeb, sest kusagil sisemuses oli sügav soov, et see tühjus mu elust kaoks. Mõtetes olin isegi nõus, et Jumal mind kuidagi karistaks ja seeläbi tagasi enda juurde tooks.

Ja siis see juhtuski. Oli septembrikuine hingamispäeva õhtu. Abikaasa oli koos lähedalelava usuvennaga kirikusse nõukogu koosolekule läinud. Õhtu oli soe ja ilus ja otsustasime lastega mere äärde sõita. Peagi nautisimegi lainete kohinat ja õhtupäikese soojendavaid kiiri. Oli tore ja ma tundsin ennast hästi, isegi uhkena, et olen nii asjalik ja tubli naine, kes juhib autot ja puha… Kuid sisemuses helises mingi vaikne ja arusaamatu häirekell. Mõtlesin, et mis saab, kui näiteks jalutamise ajal keegi meie auto ärandab.

Muidugi oli auto kohal ja hakkasime tagasi koju sõitma, õhtupäike silmi pimestamas. Mere äärest tuleb kruusakattega tee ning seal on ka üks üsna järsk kurv. Seal see siis juhtuski. Ma ei sõitnud küll mitte eriti kiiresti, kuid ka mitte piisavalt aeglaselt, sest auto kaotas teepervele sattudes juhitavuse. Minu vähestest oskustest ei jätkunud, et seda uuesti kontrolli alla saada ja nii me lendasimegi kraavi. Käisime üle katuse ja maandusime teeäärsel põllul tagasi ratastele. Kaks last istus taga ja nende turvavööd ei olnud kinnitatud. Kolmas istus minu kõrval ees ja meie mõlema turvavöö oli kinni.

Järgmine hetk, mida mäletan, oli see, et lapsed hakkasid nutma ja karjuma. Minu kõrval istuv laps sosistas, et ei saa hingata. Teadsin seda tunnet, sest kord talvel olin kelguga hüpekat ületades ennast nii kõvasti ära põrutanud, et hing jäi kinni. Püüdsin lapsi rahustada ja ruttu autost välja saada. Lahti käis ainult parempoolne tagumine uks, kust me kõik välja ronisime. See, mis autost oli saanud, oli kohutav. Hiljem selguski, et seda ei saa enam korda teha ja müüsime vraki autolammutusse juppideks.

Langesin sinnasamasse põllule põlvili maha ja hüüdsin ahastuses: „Jumal, anna mulle andeks!” Imelik, et palusin Jumalalt andestust sellepärast, et olin auto ära lõhkunud. Antud hetkel oli see minu jaoks kõige jubedam asi. Mul ei tulnud korrakski pähe mõtet, et tegelikkuses oleksin pidanud Teda hoopis tänama, sest ilma Tema kaitseta poleks me sealt iial tervetena pääsenud. Kellelgi meist ei olnud ühtegi kriimustust, ainult kerged põrutused. Hiljem tagasi mõeldes mõistsin, kui suur oli olnud Jumala arm, sest kui keegi meist oleks seal hukkunud, oleks ta igavesti hukkunud…