„Las ma räägin sulle ühest oma esmamuljest, kui esimest korda siia kirikusse tulin,“ ütles mulle Karen. Tõmbusin pingesse; enamasti, kui inimesed tahtsid jagada oma esmamulje koormat, ei olnud see hea. Võib-olla oli keegi teda solvanud. Äkki ei olnud keegi talle pingil ruumi teinud. Või veel hullem, äkki olid koguduseliikmed kogunenud oma iseloomulikesse gruppidesse ja teda eiranud. See pidi olema midagi, sest tihti juhtub, et kui inimesed kogudustest räägivad, on harva midagi õigesti.
Olin meeldivalt üllatunud. „Kas näed seda meest seal?“ küsis Karen ja osutas pühakoja teises otsas asuvale kuuekümnendate eluaastate alguses mehele. „Ta on kogukonnas tuntud arst. Kõik tunnevad teda ja ta on väga jõukas.“ Ta vaatas uuesti mulle otsa. „Kui tulin esimest korda siia kirikusse, istusin ma tema kõrvale. Palve aeg kõik põlvitasid ja märkasin, et mina, kes ma ei ole selles kogukonnas mitte keegi, põlvitan koos temaga. Jumala ees olime täpselt samasugused.“
Tal oli õigus. Pühade osadus on inimkonna kõige suurem ühtlustaja. Võib-olla oled näinud neid motivatsiooniplakateid, kus näidatakse kedagi juubeldavalt mäetipus seismas, eesmärk saavutatud. Tähendus on mõistagi, et enne kui oma eesmärgid saavutad, oled madalamal tasemel kui pärast. See võib kehtida ärimaailma ja isegi enesetäiustamise valdkonnas, kuid Jumala riigis on tasapind sama.
Kujuta ette üht inimest oru põhjas, teist poolel teel mäkke ja kolmandat mäetipus. Meie maailma perspektiivist on erinevus märkimisväärne. Aga vaata pilti ülevalt, taeva perspektiivist ja sa märkad midagi huvitavat − pole absoluutselt mitte mingisugust märgatavat vahet. Koguduses meenutatakse meile kõigile, kus Jumala Poja kõrval asume. Me oleme katkiste patuste kogukond – kõik sama probleemi ja sama Lahendusega.
Kristluse praktiseerimine koguduses on oluline meeldetuletaja, et risti ees ei ole erakordseid inimesi, ainult erakordne Päästja. Kogu selles universumis on ainult Üks, kes on lõppkokkuvõttes vääriline, ning see pole keegi meist.
In English