Elatis on see, mida me saame, elu on see, mida anname

Täna on 3. september! See on minu jaoks eriline päev. See on minu sünnipäev. Võib-olla on see ka sinu sünnipäev, või mõni teistlaadi eriline päev. Sellisel juhul rõõmustan ma koos sinuga.

Tahaksin aga hoopis küsida: mis teeb ühe päeva eriliseks? Mis annab hetkele selle nii oodatud sära? Enamalt jaolt me nimetame neid päevi teatud nimedega: sünnipäev, emadepäev, jaanipäev, jõulud, pulma-aastapäev, kooli lõpetamine, uus töökoht, pensionile jäämise päev. Kuid nende nimetuste taga peituvad tegelikult positiivsed hetked, mis me oleme ise enesele loonud. See oleneb meist, meie mõttelaadist, kas me tähistame ja rõõmustame nende üle, või mitte. See oleneb meist, või veel täpsemalt, minust, kas algav päev saab olema järjekordne eriline päev minu elus, või siis mitte.

Jumal on andnud meile selle vabaduse, et me saame enda õnne nimel väga palju ära teha. Ja me peamegi.

Kuid... Jumal on andnud meile veelgi suurema vabaduse, et me saaksime ka teiste inimeste päeva eriliseks muuta. Winston Churchill on öelnud: „Meie elatis oleneb sellest, mida me saame, aga meie elu oleneb sellest, mida me anname.” Ka Churchill mõistis lihtsat tõde, et teistele andes anname ka endale: erilised ja mäletamist väärivad hetked sünnivad just siis. Oma sõbra või kallima päeva kuidagi eriliseks tehes muudame ka oma päeva eriliseks. Me oleme loodud headele tegudele, ütleb Piibel. Eks lind on õnnelik seal, kuhu ta on loodud: lendama. Eestimaine rukkilill on kõige kaunim siis, kui ta on seal, kuhu ta on loodud kasvama: keset põldu või heinamaad suvise päikese käes. Ja ma olen veendunud, et inimene on loodud armastama ja hoolima.

Täna on minu sünnipäev. Minu eriline päev. Aga ma soovin, et see oleks ka sinu eriline päev. Seega ma kutsun sind üles just täna tegema midagi ootamatult positiivselt neile, kes sinu jaoks kallid on. Siis on ka minu päev kohe eriti korda läinud: nii palju naeratavaid ja õnnelikke inimesi! Midagi paremat ei oskagi tahta.

Andres Ploompuu