Kristlased peavad tõesti olema Jeesuse Kristuse esindajad, nad ei tohi olla teesklejad. Kas maailm peaks moodustama oma arusaama Jumalast nende eluviisi põhjal, kes kasutavad üksnes Kristuse nime, kuid ei tee Tema tegusid? Kas nad peaksid osutama neile, kes väidavad end olevat usklikud, kuid kes ei ole südamest usklikud, vaid reedavad püha kohuse ja teevad vaenlase tegusid, ning ütlema: „Ah need on kristlased, nad petavad ja valetajad ja neid ei saa usaldada“? Sellised inimesed ei esinda Jumalat õigesti.
Kuid Jumal ei jäta maailma pettusesse. Issandal on maa peal oma eriline rahvas ja Ta ei häbene neid vendadeks nimetada, sest nad teevad Kristuse tegusid. Nad näitavad selgelt, et armastavad Jumalat, sest nad peavad Tema käske. Nad kannavad jumalikku nägu. Nad on kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui ka inimestele. Nad teevad koostööd taevaste olevustega ning Issand saab kõige enam austatud nende kaudu, kes teevad kõige rohkem häid tegusid.
Südame tõeline vagadus ilmneb lahketes sõnades ja heades tegudes, inimesed näevad nende tegusid, kes armastavad Jumalat, ja nad on seetõttu sunnitud Jumalale au andma. Tõelisel kristlasel on rohkelt häid tegusid, ta kannab palju vilja. Ta toidab näljaseid, riietab alastiolijaid, külastab haigeid ja teenib vaevatuid. Kristlased tunnevad puhtsüdamlikku huvi nende ümber olevate laste vastu, kes vaenlase kavalate kiusatuste tõttu on hukkumas. … Kõikjal meie ümber on noori, kelle suhtes on koguduseliikmetel kohustus, sest Kristus on surnud nende eest Kolgata ristil, et osta neile päästeand. Nad on Jumala silmis kallihinnalised ja Ta soovib nende igavest õnne.
Kristuse päästev töö saab tehtud ainult siis, kui koguduseliikmed täidavad oma osa, tõusevad ja säravad, sest nende valgus paistab ja Issanda auhiilgus on nende kohal. Kristus kutsub oma töölisi vabatahtlikult tegema koostööd tõsises, järjepidevas töös hingede päästmiseks. − The Review and Herald, 29. jaanuar 1895.
In English