Ilmutusraamatu kuuenda peatüki lõpustseenid on ühed Pühakirja kõige traagilisemad, sest need näitavad inimese kangekaelsust ja sihilikku pimedust kõige hullemates värvides. Kui ettevalmistamata inimesed otsivad varju Jeesuse läheduse eest, on mitmeid asju, mida peame tähele panema.
Esiteks kujutatakse Jeesust Tallena. Keelekasutus ei ole siin juhuslik. Kui ajalugu hakkab lõppema, seisavad viimased allesjäänud mässajad silmitsi sellega, mida Kristus on nende pääste tagamiseks teinud. Nad ei lähe kaotsi teadmatuse tõttu; nad lähevad kaotsi, sest hülgasid päästepakkumise. Jumal tegi maksimaalse. Ta tegi kõik kujuteldava, et tuua nad oma riiki tagasi, säästmata isegi oma Poja elu. Sa märkad, et kui nad näevad Jeesust auhiilguses tulemas, siis nad teavad, kes Ta on. Üle maailma ei kosta hüüd: „Mis toimub?“ Ei, nad tunnevad Teda piisavalt hästi, et nimetada Teda Jumala Talleks, ning nad näivad olevat teadlikud, et Ta tuleb. Neid tabas lihtsalt ootamatult see, kui kiiresti see päev kätte jõudis.
See meenutab meile, et kui meie mässava planeedi ajalugu lõpeb, siis need, kes lähevad kaotsi, lähevad kaotsi sellepärast, et nad on nii valinud. Murtud südamega laseb Jumal neil saada selle osaliseks, mille nad valisid.
Teiseks näeme patu hullumeelsust täies hiilguses. Võiks oodata, et inimesed kardavad lõvi Juuda suguharust, aga kes kardaks talle? Millal nägid sa viimati kedagi nurgas värisemas või varju otsimas, sest aias oli tall? See on absurdne; samahästi võiks karta kutsikaid. See toob välja, kui absurdne on minna kaotsi, kui Jumal on meie tagasivõitmiseks nii palju teinud. Need inimesed on lõppkokkuvõttes otsustanud mitte Jumalat usaldada, isegi mitte nende külluslike tõendite valgel, et Jumal on usaldusväärne − ja nii läheb Kristuse suurepärane armastav iseloom neis kaotsi.
See kohutav vaatepilt on mõjus meenutus sellest, kui mõttetu on kaotsi minna, sest lõpus ei ole mingit põhjust, miks mitte olla koos Jumalaga, kes armastas sind nii väga, et andis sinu eest oma elu.
In English